ära hellita mind valedega

truth
eks neid valesid ole elus nähtud küll, just neid, mis peaks nagu teatavat lohutust või heaolutunnet pakkuma. aga mida need kindlasti ei tee, eriti, kui tõde selgub. siis on kukkumine veel hullem, topelt, võiks öelda.
kusjuures kohe tõde teades võiks teinekord tulemus olla valega soovitule sarnasem kui valega õnnestubki. ausus ise lihtsalt on nii väärtuslik.
enamasti ei olegi probleemi ja tõde on väga sobiv. nagu eilegi. ometi oleks nii mõnigi selles olukorras mind mõne leebe poolvalega kostitanud.

detail: ma olen nooruses mingi aja olnud üsna krooniline valetaja. tundus lihtsam rääkida seda, mida taheti kuulda, ka ennast säästvam. väga kohutav viga oli nii mõelda. positiivne tulemus: ma ei ütle, et ma olen hea inimestetundja, aga valesid tajun ma küll üsna lihtsalt. tegelikult see ei olegi alati positiivne..
ning jah, vahepeal oli aastaid, kus ma ka igas olukorras püüdsin rangelt ainult tõtt rääkida, aga siis tajusin ära, et see ei sobi ka. inimesed ei ole selleks valmis ning ei taha seda, laiemas mõttes. vahel on parem lihtsalt vaikida. vahel lausa nõutakse mingit lohutavat valet, sest tõde ei taheta ka mitme kordamise peale teada. vahel on vale lihtsalt väike põgenemine. vahel lihtsalt ei olegi tähtsust, mida täpselt öelda. ning alati käib see koos mingi seesmise dilemmaga, sest ma tean, et nii ei tohi.
on inimesi, kellele ma ei valeta. need, kes on mu jaoks tõeliselt väärtuslikud. ja kes saavad aru, kui ma ütlen, et ma midagi ei soovi rääkida. sest meil kõigil on selliseid asju.

ja muidugi, alati tasub meeles pidada: kui sa ei taha vastust teada, siis ära küsi. ja kui sa näed, et teine ei taha vastata, siis loe siit juba vastus välja ning ära käi pinda. lihtne öelda muidugi.

ning nagu H. eile õhtul ütles: ‘homme algab elu’, siis jah, võib nii öelda küll. mingid hägustunud asjad said silmapiiri ja nihkusid meeldivalt paika. tänu ausale infole.

väljavaade

tundub, et kasside kõrvale hakkab juba muid mõtteid ka mahtuma. vähemalt ühel on esialgne stress oluliselt vähenenud ja sotsiofoob teeb ka edusamme. toidukausid on hakanud ka kiiremini tühjenema. minul omal veel küll mitte.. aga samuti on suurem stress maas.

aga olgu.
mul on juba ligi nädal aega kodust olemas väljavaade. muuhulgas imiteeriti ka aknapesu et ehk väljaspoolt aeti seni plekkide-tükkidena olnud ehitusjäätmed-pritsmed lapiga ühtlaselt akna peale laiali 😛 aga no nad vähemalt üritasid..
nii et ei mingeid mehi akna taga enam, lõpuks. sest no tõesti, päris tobe oli umbes süüa köögis samal ajal kui kohe akna taga (laud on akna all, teadagi) pandi näiteks aknaplekki paika.
valgus ja vaade on muidugi täiesti hindamatud!

see on ka hea, et lõpuks ometi jahedamaks läks. kui nüüd veel sellise temperatuuriga lund juurde tuleks, saaks jääst ka lahti.

apelsinidest värskelt pressitud mahl annab vajaliku kollase kera koguse kätte 🙂

irwik

kassielu

licence-to-kill

öö oli rahulikum ja Volli annab end näole ka. peamiselt peale seda, kui ma tema peidupaigani toidukillukesega tungin ja teda seal natuke paitan (mida ta leebelt kannatab).
samas, ega kassi öist eluviisi ju ei saa ilmselt ümber kasvatada ka. st, toimetagu öösel, kuni ei roni umbes raamaturiiuli otsa nii, et sealt raamatud häälekalt alla pudisevad.
samas, nagu öeldud, ongi tegu vähemalt ühe kassi puhul nö hoiukodu-teenusega.
ja hooti on tunne, et tahaks ikka mingit leebet emast.

no misse siis nüüd on?

mingi asjaolude kokkulangemine või halb kuuseis või kurat teab mis. lisaks natuke eneseanalüüsi ja uusi kogemusi.
sõbrad patsutavad mind ja ütlevad, et küll laheneb kõik kassidega, no mingitmoodi ikka, ja siis kaovad ka muud pinged. sest see kõik on tekkinud kuidagi koos. nojaa. et kui tükk aega pole pingeid olnud, siis kusagilt tahavad need ju ikkagi välja tulla või?

eile oli tore õhtu linnas K.-ga. täiesti veider, kuidas mõne inimesega lihtsalt tekibki ülikiirelt mõnus klapp ning harvad kohtumised on alati nii positiivsed. ning kuigi ma tundsin end eile ka väga väsinuna ja loppis, teatas K., et tema meelest ma lausa säran. ja see pani särama küll.

tegelikult on vist mõnda tooli vaja, näiteks.

reading: The Struggle Is Part of the Story

üks vana lulla ka.

no ei ole reede jah

not-friday

oeh.
tegelikult ma tean, et muu nädal tuleb leebem, kui tänane. aga ikkagi.

kui mu telefon täna kolme tükina põrandale lendas, mõtlesin, et see on juba umbes eksperiment, et kui kaua see siis vastu peab ka.

külm on. st on ja ei ole ka. väsimusest või õuest, ei tea.

kui Tiugu öösel mu jalgade peal-kõrval magas, käis Volli elu uurimas, nagu kuulda ja mingi hetkel ka näha oli. õnneks seda kuuldavat oli siiski vähe.

24 tundi

huh, see kaks uut kassi kodus tekitab minus endas vägagi tajutavat stressi. no et kuidas neil läheb ja kuidas me ikkagi sobime jne. mis siis veel loomakestel? igatahes olen ma nii eile õhtul kui täna suutnud olla täiesti ebaratsionaalne. no vähemalt aus. aga ikkagi, oeh.
aga olgu, küll läheb mööda.

Tiugu teeb juba asja, on sülle roninud ja laseb meelsasti silitada. uudishimutseb ringi ka natuke. öösel ronis vahepeal minu kõrvalegi.
Volli aga on paaniliselt peidus ja näha, et ta ei usalda inimest ikka üldse. lolli peaga püüdsin teda ühest kohast kätte saada (ei meeldinud mulle, et ta seal juhtmete otsas on), mispeale ta mind päris kenasti ära küünistas. lükkasin nüüd veenõu talle ka voodiserva alla, et loomakesel vähemalt juua oleks. eks temaga läheb aega. aga tema pärast on suurem mure ka kuidagi. ehk siis öösel toimetab ikka.

trust-truth