Aasta: 2012

mõte loeb..

Posted on by PilleRiin


no jooksmas ma ei käi jah. aga natuke ikka võimlen, selja pärast.
kui muidu mitte, siis näiteks toolidega.

tööl avastasin, et seelik on vale koha pealt katki. mõni koht oleks õigem, ei jääks silma. niit ja nõel tulid koos jäätisega.
novembris ka ei saa puhata ja mängida. oh elu, ma ütlen. aga ma mõtlen edasi puhkamisest.
õhtuti vähkren voodis, püüdes järgmise päeva tegevusi 24h sisse ära planeerida.

ebatore on tõdeda, et soovitud kontserdi piletid läksid tänasest kallimaks. kuigi ega täna ei saa neid nagunii rohkem osta kui eile oleks saanud.

türkiisiperiood.

neljas tool

Posted on by PilleRiin

läks kuidagi nii jälle.. õhtul hakkasin harutama, aga siis tuli öö peale. ma ei või, mu üllatuseks on ööpäevas ikka ainult 24 tundi.

igatahes, tool nimega Ikea Love (Love peaks seal olema mingi tooteliin lihtsalt). vanakraamipoest, nagu ikka. eest hakkas poroloon välja piiluma ja sai punase niidiga lihtsalt natuke lapitud. no ja üsna pleekinud oli ka see kate. ma ei saanudki seda õiget pleekinud tooni kätte, kunstvalguses on selliseid toone kehv pildistada (ega valmis tooli toon ka parem pole; kes on külas käinud, need kujutavad ette). ütleme nii, et punane pilt on liiga ilus 🙂 reaalis oli see tool ikka üsna rääbakas.

üldiselt on suhtumine, et Ikea asjad on sellised kehvakesed, selle tooli lammutamine oli küll tegu omaette, just klambrite väljakoukimine; ka oli selle poroloon korralikult liimitud ja kõik paigas ning pealtnäha üldse mitte väga ära vajunud. et ehk täiesti korralik töö. klambrid olid isegi toonitud, kuidas vaja ning kogu asi oli vägagi läbimõeldud. respect!

seekord harutasin kõik lahti ja lõikasin uued tükid vanade järgi. kangas, muide, maksis umbes 1.20. et ehk üsna kitsas kaalukanga jupp. paar plekki oli peal, aga need jäi parajasti välja.
põhja suhtes tundsin end juba kindlamini ja seljatugi oligi raskem. selles mõttes oli vana kanga järgi väljalõikamine ka hea mõte.
vana porolooni ma ära ei kiskunud, aga lisasin veidi mööblivatiini, nii toele kui põhjale. kinnitasin selle kergelt poroloonile, uued polstrinõelad abiks 🙂
selle valge kandiriba oleksin tahtnud säilitada, aga ilmselt poleks mu masin seda õmmelnud, ka oli seljatoe oma katki, no nagu plastik ja kumm lähevad ikka koledaks aja jooksul. nii et selle asemel sai õmblus hoopis väljastpoolt üle õmmeldud.
masin, jah, õmblusmasin on mul ka imelik. nagu CV ütles, õhukest materjali ei pruugi õmmelda. aga sellist, mis vaevu talla alla mahub, õmbles küll. olgugi, et ma ei julgenud siis kiirelt lasta, vaid ketrasin käega edasi. see ei olnud väga tihe materjal muidugi. aga ikkagi.

veidi ka käsiõmblust, mõnevõrra klambreid (aga vähem, kui esimesel toolil), suur hulk aega. pisivead ikka ka. aga ma ei ütle, kus ja mis 🙂 seda tooli julgen alt ka näidata.
hea meel tehtud tööst. ja valmis tooli panin nii, et on veidi näha ka ruumi, kus asub. eksole, ma ütleksin, et ainuüksi see kangas oli ilmselge vihje, et see tool tuleb korda teha. üleeilsel pildil on selle toon rohkem viltu kui tänasel.

naerame-naerame

Posted on by PilleRiin

mul on täiega tunne, et lisaks muule mõjutab mu meeleolu see väljavaate puudumine. otseses mõttes. ning see pidev lisahämarus tubades niigi hämaral hooajal.

aga siis tuleb end ergutada muuga.
tänast saundträkki (nende palade taustal pole mõtet mind analüüsida, need on lihtsalt tänasesse sobivad lood):

eesti muusika päev.

(ma oma meelest saatsin selle postituse üles juba tunde tagasi, aga näe, ikka istub siin mustandites :O)

ma tõesti ei taha kedagi kadedaks teha..

Posted on by PilleRiin

tõesti. mul on sellest ajast mõned klõpsuga kõrvakad alles, kõrvaauke mul siis ei olnud veel.
keskkooli lõpukleiti ma küll kohe kindlasti ei mahu.

hommikul tõmbasin teksad jalga ning hakkasin nööpi kinni panema, kui avastasin, et nööp ja lukk ONGI juba kinni. et ehk ma olin õhtul järelikult ka neid avamata maha tõmmanud.
oma kroonilist haigust, mis võib ka kaalukõikumisi kaasa tuua, ma ei süüdista. sest kaalu alanemisega peaks sel juhul kaasas käima veel hulk erinevaid muid muutusi, nt energiat peaks hullult olema. aga ei ole. pluss mõni muu muutus, mida ka ei ole.
tegelikult peaks ikkagi vist arsti juurde minema igaks juhuks.
kunagi.

mingi kriis või midagi?

Posted on by PilleRiin

alles pani ieska oma blogi kinni, kui juba kohalik ütleb ka, et on probleeme sellega. no ja tegelikult on neid siin veel nö kadunud.
eks ma isegi vahel juurdlen, et no milleks ja kellele ja kas ikka peab oma elust niimoodi rääkima, aga siis mõnda aega väga ei kirjuta ja läheb see seis üle. eks pikemaajalisemad lugejad näevad muutusi ka muidugi, ei ole see koht enam sama, mis aastal 2004 nt. rääkimata sellest, et järgmisel aastal saab sellel blogil täis KÜMME aastat! see on kümme aastat minu elu, mõtteid, nägemusi. juubelini peab ju ikka vastu pidama ometi? 🙂

aga tegelikult on minuga ikkagi midagi viltu, kuigi ma siia kirjutamist lõpetada ei plaani. sest ei ole normaalne, kui ma ühe kuu jooksul juba teist korda külastan kangapoodi ja sealt ostan. kusjuures täiesti mingi mõttega. iseasi, kas ma teostada ka suudan (see masin, polüesterniit ja kunstsiid on vist kehvem variant kui neljakordne teksa ja puuvillane niit).
kõige selle juures jäi aga ostmata vintage-kleit, täpselt õige tegumood ja värv ja puha, natuke kehv (aga talutav) materjal ning hind kallim kui sellel kangahunnikul+niitidel +tõmblukul+polstrinõeltel kokku. samas ka mitte kallis.

igatahes, hetkel tean, et mul on vaja teha muid asju, mitte õmmelda ega tegeleda toolidega, aga ma hoian end üsna tagasi, kangesti tahaks hakata seda silma all olevat punast tooli rohekassiniseks muutma 😉

ikkagi filmipostitus

Posted on by PilleRiin

mõtlesin küll, et kirjutan eilsest filmist, “Teel”, aga siis avastasin, et seda on kogu meedia täis. ning mis parata, kui ma ei ole ilmselt piisavalt haritud või tark, et mulle see film übermuljet ei jätnud. tehnilise poole pealt heidaks ette seda, et kui on käe pealt filmimine, siis võiks olla veidi rohkem üldkaadreid, see pidevalt värisev suur kaader puhtfüüsiliselt väsitab. loo kohta, nojah, kui ma kunagi ammu raamatut lugesin, tundus ka väga diip, aga enam mitte. ma ei tea. tore on ju ennast otsida, kui tegelikult kohustusi pole et ehk su ümber on teised, kes tegelevad olmega. ning puhtpraktiliselt, ausalt, see eluviis on ikka kulukas ka, mina sellist endale võimaldada ei saaks, kuigi tahaks ju ka muudkui reisida 😉
ah, olgu, väga hull ka ei olnud. ilmselt mitte kõige õigem hetk mu jaoks lihtsalt.
või siis on sellega mu jaoks nagu Salingeriga, et natuke liiga ülepakutult tahtmine diip olla?

tänane tool ehk tool number 3

Posted on by PilleRiin

nädala sees jõudis minuni mööblivatiin ja klambripüstoli jaoks oli veel natuke klambreid. mingi päris kena jupp tumesinist hästi tugevat teksat on tekstiilikastis ammusest ajast olemas (alla sain kasti, üles saamine on probleem, mul ON vaja ühte kena kerget treppredelit), nii et töösse läks köögitool.

tool on pärit vanakraamipoest ning käib ringi. selline mõnus ja kena.
aga poroloon on ainult tooli peal, mitte üle servade ja nagu esimeselt pildilt hea vaatamisega näha, on kangas põhjavineeriga kokkupuutumisel kuluma hakanud. kuna see on nö minu köögitool ja lapsele ka väga meeldib (et ehk kui me just koos köögis midagi ei tee, siis eelistab temagi seda tooli), on see väga palju kasutuses ja seega ei ole sellise ehituse juures kulumine mingi ime. lisaks ka toon, mu köök on sini-kollane ning kuigi see tool on natuke laua taga varjus, karjus see värv siiski konkreetses interjööris. muidu mulle punane meeldib, teadagi 🙂

hirm oli taas õmblusmasina ees, et kas ja kuidas, aga üllataval kombel näris isegi neljakordsest teksast läbi. nagu ütlesin, on see hästi tihe ja paks teksa, mitte pehme õhuke püksiriie. suurim probleem oli tooli peamine ring ja serv kenasti jooksma panna. traageldades oli nagu kõik korras, aga masinaga õmmeldes läks lõpp ikka natuke jamaks. harutasin, kirusin ja lasin uuesti. sellise tulemusega on tool kena ja peab vast kauem vastu, aga mõõtmise üle pean veidi mõtlema veel.

algul tundus ka, et ma ei saa seda katet iial kogu selle vatiini peale. ma ei jätnud suurt varu, sest vatiin ju vajub kokku ka. kui ma aga servad enam-vähem üle sain ja siis tooli tagurpidi panin, läks asi oluliselt lihtsamaks.
klambrid said otsa, tegelikult võiks kohati mõne klambri lahti kiskuda ja uued asemele panna, veidi pingutades. aga üldiselt ei ole siiski viga ja seda tooli julgen ma altpoolt ka näidata 🙂

kätele hakkab see ka. nööpnõelu oli seekord vaja ja muidugi torkasin ma nendega end mitu korda. ja üldiselt on selle töö tulemuseks päris kuiv käenahk, ma ei tea, kas kangast või metallist või millest. aga kinnastega sellist tööd ka ma ette ei kujuta.

nagu vastu seina visatud..

Posted on by PilleRiin

ma ei saa aru, mis oktoober see ometi on! mitte, et kuul või millelgi midagi viga oleks, aga minu jaoks on seekord kuidagi jube raske kuu.
lapsest ma isegi saan aru, reede, veerandi lõpp, väike pettumus selle ühe hinde pärast (no esimest korda nö süsteemi rataste vahel) ja selle pärast ka, et klassihommikule ikkagi peab limpsi ja kartulikrõpsud kaasa võtma, mitte koduse punasesõstramorsi ja vanaema tehtud imehead õunapirukakesed. ja see on ju ka ometi minu probleem, et ma ei saa aru klassihommikust, kus igaüks istubki umbes oma toidu-joogi taga lihtsalt. mis pagana üritus see selline on siis õige?

aga tagasi selle süsteemi juurde. et ma lihtsalt näen kõrvalt (ja mitte niivõrd oma, kui teiste laste pealt), et kui korra jääd süsteemile nö jalgu, siis oledki seal kogu süsteemis viibimise aja. tihti kandub see veel edasigi – no kui lapsed on koos lasteaias olnud ja ühe kohta on mingi arvamus, siis ega seda kooli minnes vaka all hoita. aga täiskasvanud ei ole ka paremad. kui oled paar korda mingi sigadusega hakkama saanud, siis lahterdatakse see laps ära ja sealt välja saada on raske. edaspidi suhtutaksegi nii, et ah, ilmselt tal täna tuli kogemata töö paremini välja, aga no ei, ta ikka ei ole kõrgeimat hinnangut väärt või et nagunii on see laps järjekordse sigaduse taga.
ning selle taustal saan ma väga hästi aru, kust tuleb teatav koolitõrksus ja ükskõiksus õppimise suhtes.
muidugi, võib alati öelda, et enda meelest on ilmselt kõik tublid ja ilusad ja neid hinnatakse ebaõiglaselt (pean siinjuures silmas ka hinnanguid mitte ainult õppetööle), aga ma arvan, et mingist vanusest suudab enamik end siiski ise ka enamvähem adekvaatselt hinnata ja teab väga hästi, millal madal hinnang on tõene ning ka seda, et millal mitte. ja kui viimast on palju, siis ju ei olegi mõtet pingutada, sest nagunii ei hinnata paremini.
ah, teada jutt.
ainult ma ei tea ise ka, miks ma seda kirjutan. sest hetkel ma ise ei ole selle probleemiga veel kokku puutunud. st, see, et kunagi veidi olen ja pigem vastupidiselt (ah, ta on hea õpilane, täna on vist halvem päev, ma panen ikka talle selle nelja ära), ei puutu hetkel asjasse.
lihtsalt et see kõik käib veel edasi.

aga üldiselt tahaks kedagi hammustada ja siis sügisunne jääda paariks nädalaks.
mitte, et sellega midagi muutuks.
või et üldse oleks midagi, mis väga saab muutuda. või peaks.
vahel lihtsalt on vaimselt kuidagi nii halb, et see puudutab ka füüsist.

täiskasvanud õppija nädal

Posted on by PilleRiin

hea on rumal olla, siis on alati midagi õppida 🙂
elukestva õppe osakaal pidi meie riigis niigi madal olema. no eks inimestel on jah, ellujäämismure. isegi tasuta loengutele ei tulda, ometi on teema selline, mis peaks valitud potentsiaalsele sihgrupile vajalik ja huvitav olema.

vastupidisel levinud arvamusele leian ma, rumal olla ei ole halb, kui ise sellest aru saad. muidugi on see halb siis, kui ise end targaks pidada. siis ei taha ju enam midagi õppida. aga oma rumaluse tunnistamine ongi aluseks arengule.
ning ei saa salata, mõne koha pealt ongi mõistlikum rumalaks jääda 😛