puudujäägid sisemises ilus

minu sisemine ilu on hakanud ajale jalgu jääma, selgitas tänane UH. ehk siis vanus, pärilikkus vms on hakanud oma tööd vaikselt tegema. kuigi suures osas on kõik siiski kena, on mõned kummalised-ootamatud asjad viltu. ühtlasi on nende mõne nädala taguste valude põhjused ka teada, enam-vähem. tegelikult on küll rohkem kui üks asi, mis seal taga olla võib, aga valisime ühe, mis klapib kõige paremini ja on kõige loogilisem. ja see ei olnud üldse see, mida arst arvas olevat.
samas tõusis ka küsimus, et kas vajadusel ma olen nõus veel opile minema. noh – muidugi. et mul ei ole mingit paanilist hirmu selliste asjade ees. arutasime ka, et algul proovime ilma, mis aga tähendab kalli keemia sissesöömist, ning et ka keemiasöömine pikalt ei ole hea muidugi. aga no läheneme siiski sedapidi. kuigi see võib teatavaid valusid veel kaasa tuua. hah. vaata oma sünniaastat, öeldakse seepeale.

aga nii mitu tundi hommikul söömata-kohvita olla paneb ikka oma põntsu ka.

räägime siis ka Kevinist

niisiis, ‘Me peame rääkima Kevinist’. raamat, mille kohta lugesin netist üsna vastukäivad arvamusi ja mis ilmselgelt oma mitmetahulisuses tekitabki väga vastakaid mõtteid-emotsioone. sisu ma ei hakka ümber rääkima, lühidalt saab aimu, kui lugeda kirjandusblogist Esta vastavateemalist postitust.
aga ma ei saa vaiki olla ja oma isiklikku arvamust kirjutamata jätta.

mina kuulun, nagu vist juba aru saada, nende hulka, kellele see raamat meeldib.
jah, kohati olid liialdused; kohati tundus, et üks laps ei saa päris selline olla; ka käisid minu seest läbi kahtlusehood, et äkki see ema ikka ei tee päris õigesti – aga lõpuks oli kõik oma koha peal ja isegi vastused enamvähem olemas.
emana, kes tunneb end liigagi tihti rongaemana (mina siis, eksole), ei olnud sellest emast arusaamine mulle liiga keeruline. olgu, minu laps on muidugi hoopis teisest puust ja ma isegi olen teistsugune, aga ma sain väga hästi aru, mida tähendab püüda oma lapse jaoks olemas olla ka siis, kui seda alati väga ei tahagi. kui siit-sealt arvamusi lugedes pani mõni lugeja paika, et no mida ikka tahta, kui ema juba rasedana seda last ei armastanud ja hiljemgi muudkui mõtles ainult oma karjäärile, siis see on kaugelt liiga lihtne lähenemine. olgem ausad, kõik ei ole mingid ürgemad, kelle jaoks laps ongi teostus ja kes armastavad juba enne sündi oma lapsi tingimusteta, kuid see ei tee küikidest nende emade lastest kurjategijaid, veidrikke jms. teisalt võib suuri probleeme tekkida ka nn ürgemade lastel (ma ei kasuta ürgema sõna kuidagi negatiivses mõttes). ka vara laste kõrvalt tööle minemine, noh, suures osas läänemaailmas on see ikka väga tavaline.

aga mingi vägikaikavedu ema ja Kevini vahel seal oli. ning jah, kindlasti mingil määral ka armastusevajadust. kas ei ole mitte nii, et vahel, kui sa midagi väga-väga tahad, aga selle kättesaamine on seotud mingite probleemidega, siis sa hoopis väidad vihaselt ja kangekaelselt, et seda ei ole vaja ning suhtudki teatava vihaga kõigesse, mis sellega seotud on? ehk ‘viinamarjad on hapud’? et mingil tasemel oli ilmselt sarnast asja seal mõlema poolt, aga see ei ole kindlasti mitte kõik.
sest iseloom ei ole ainult kasvatuse ja olude määrata. ning midagi teistsugust Kevinis oli.

samas oli läbi kogu raamatu aru saada ka seda, et kui Kevinile üldse keegi korda läheb, siis see ongi tema ema. aga see ei olnud selline tavapärane tähelepanunõudlemine ega meeldimisvajadus.
oma isa pidas Kevin ilmselgelt tobukeseks, mängides temaga ilusasti ‘hea poja’ mängu kaasa. miks? et tegelikult isa veel tolamaks teha ja teda alandada? midagi sinnakanti igatahes, ma arvan. salamisi ilmselt isa üle naerdes. ameerika paps.
ema oli ilmselgelt keerulisem isik, oma armeenia päritolu ja keerulise (armeenia) ajalooga. ning reisimine, soov reisida (mida ma mõistan ka liigagi hästi) annab kindlasti isikule kihte juurde. lisaks oli emal Kevini trikkidele ja julmustele mingit omapoolset julmust vastu panna. vähe küll – aga need korrad ilmselgelt mõjusid Kevinile, nii palju, kui teda üldse väljastpoolt tundus mõjutada saavat.
tegelikult võttis ta vastu rohkem, kui talle anti.

aga lisaks kogu sellele ema-poja loole, millele ilmselt enamus keskendub, tuleb siit välja ka üks tahk, millega ma olen väga nõus: huvi negatiivsete uudiste vastu toodab nii uudiseid kui inimesi, kes läbi negatiivse koguvad oma 15 minutit kuulsust. ning muuhulgas on see ka üks raamatu sõnumeid, et ehk ei peaks kurjategijaid afišeerima?

“Veab teil siis! Te vajate meid! Mide te ilma minuta teeksite, väntaksite dokfilmi sellest, kuidas värv kuivab? Mida kõik need inimesed siis teevad,” vehkis ta käsivarrega kaamera poole,” kui mitte ei vaata mind! Ka te ei arva, et nad oleksid praeguseks juba kanalit vahetanud, kui ma poleks teinud muud kui saanud geomeetrias “viie”* Vereimejad! Mina teen musta töö nende eest ära!”
(lk 437)

kui juba tsiteerimiseks läks, siis veel paar lemmikkohta raamatust, enne kui ma oma diletantliku arvamuse lõpetan.

“Ma tahan öelda, et kui ma laps olin, käis kogu tants vanemate pilli järgi. Nüüd, kui ma olen lapsevanem, käib kogu tants laste pilli järgi. Nii et me saame igal ajal vastu päid ja jalgu. See käib mulle üle mõistuse.”
(lk 138)

“See on loogiline jah,” turtsatas Kevin. “Üheksa tüüpi on võimlas luku taga. Ainult üks neist on neegrisorti, ja bingo, see on “viharoim”.”
/-/
“Sedasama ütleasnid nad Miguel Espinoza kohta. Et sa võtsid tema ette, sest ta oli latiino.”
“Superspic? Jätaks ma värvilised kogukonnad välja, ütleks nad, et see on diskrimineerimine.”

ja lisaks veel link väga heale arvustusele Sirbis Elo Viidingu poolt.

film, muide Tilda Swintoniga peaosas, linastub kinodes hästiplaneeritult alates reedest, 13ndast aprillist.

insomnia

see nädal on möödunud pooluduselt. mingi jama on magamisega: ükskõik, mis kell ma voodisse ei keera, ei tule tükk aega und ja siis on pidevalt tunne, et ma ei maga väga sügavalt. hommikul kaob ka uni ära ja pea on ropult paks. heameelega virutaks selle kellakeeramise süüks, lõi organismi sassi. kuigi no võiks juba üle olla ju.
nädala keskel olin ma kaks päeva rohutu ka. see tablett, mida ma nii 20a olen pidanud igal hommikul võtma ja nii elu lõpuni. üks päev vahele ei juhtu midagi, kaks päeva on veidi kahtlasem. nädalaga läheks päris hulluks ära. aga jah, lihtsalt unus apteegis käia (no mis pagana moodi küll, ah??, küsin ma iseendalt) ja nii siis oligi.
aga ka see ei tohiks enam mõjuda.

ega ei olegi aega sellele küll mõelda. teadagi, vabad päevad on kiired.

ahjukana piperrada kastmes

nojah, mis siin pikalt rääkida, jäi silma retsept Chicken Wings with Spicy Basque Ketchup ja esitan nüüd siis omapoolse muganduse. lugesin paari sellist retsepti veel, aga isegi piprapoodi ei hakanud spetsiaalset minema suitsutatud paprikapulbrit tooma.

piperrada:

2 punast paprikat
4-5 tomatit
2 sibulat
5-6 küünt küüslauku (kodumaist)
natuke õli
soola
(suitsutatud paprikapulber – mina kasutasin natuke mesquite maitseainet, õige pisut teravat paprikapulbrit)

ideaalis peaks paprikad puhastama ja siis 160-kraadises ahjus umbes 45 minutit röstima ning seejärel ka koorima. laisa inimesena jätsin selle sammu vahele, seda enam, et algses retseptis ka seda ei olnud. ahjaa, aeg surus ka peale muidugi.
niisiis. puhasta sibul. lõika nö pikuti neljaks ja seejärel õhukesed viilud ristipidi. küüslauk puhasta. paprikad lõika pikuti ribadeks ja siis ribad omakorda kaheks-kolmeks. koori tomatid.

aja õli pannil kuumaks, lisa sibul ja purusta küüslauk otse pannile. hauta madalal temperatuuril mõni minut, siis lisa paprikatükid. aseta kaas pannile ja lase vaikselt podiseda kümmekond minutit. seejärel tükelda tomatid ja lisa pannile. hauta veel nii 15 minutit. maitsesta soola ja paprikapulbriga. natuke võib teravat paparikat ka panna.
tegelikult on see suitsutatud paprikapulber väga oluline ja osa paprikat peaks olema piquillo, aga seda ei ole meil saada muidugi. kuna piquillo on teravam kui tavaline paprika, ongi hea panna natuke teravat paprikapulbrit ka kastmesse.

tõsta osa kastet pannilt ära, kui ei plaani suurt hulka kana teha. jälle, tegelikult peaks nüüd kastmesse mineva piperrada püreerima, milleks tuleb kõik pannilt eemaldada, kastmeks minev osa püreerida ja siis alles edasi teha. aga ma ei püreerinud, vaid tegin kohe edasi.
mina kasutasin kana jaoks umbes kolmandikku valminud piperradast, kolm poolkoiba ja neli tiiba oli, nii et suurema koguse kastme korral kasuta ka suuremaid koguseid muid aineid.

kana piperrada kastmes:

kanatiibu-koibi vastavalt vajadusele
2spl suhkrut
2spl veiniäädikat
(suitsutatud paprikat – mul oli ikka mesquite; soovi korral teravuseks veel veidi teravat paprikapulbrit)
piperradat
soola, pipart

nii, pane ahi sooja 180 kraadi peale. aseta kanatükid ahjunõusse või ahjuplaadile (sõltub kogusest), maitsesta soola ja pipraga.
püreeritud või püreerimata piperrada kuumuta pannil koos suhkru, äädika ja maitseainetega vastavalt soovile. hauta viis minutit või natuke kauem, seejärel vala kanatükkidele.
pane ahjuvorm ahju ning ahi pane pöördõhurežiimile.
küpseta umbes 50 minutit, aegajalt kasta kastmega ning 10-15 minutit enne lõppu keera tükkidel teine külg.

need natuke mustaks läinud paprikatükid olid päris head ja sobisid sinna – kui piperrada püreestada, siis sellist asja muidugi ei juhtu.
kõrvale sobib veidi riisi, meie sõime kastmest ülejäänud piperradaga lihtsalt. ehk oleks veidi ciabattat hea olnud – ja soovi korral ka veidi mõnusat punast penedese-piirkonna veini.

kalapäev

kiluvõikud. munaga. ilma paanikata.

eile oli ikka juhe nii koos, et mõtlesin veini peale. isegi tegudeni jõudsin. aga enamvähem jõuga pressisin sisse. mõttega, et kui juba välja valatud, siis ei taha ära ka visata.


You’re a Depressed Drunk


You know that distinct taste of tears and vodka real well.

ehk siis – vähem veini, vähem depressiooni. kuigi vahel tundub, et on kuidagi teistmoodi.
veejoomine, see-eest, ei ole enam mingi probleem.

elusolekukontrollid päeva jooksul ja pisteliselt. olen küll elus. vägagi. mõne ülesandeks on iga päev uus suvaline mailiaadress omale tekitada. et ma ikka teaksin, et tema on ka elus. või ongi see ikka mitte minu elusolekukontroll, vaid.. ?

http://www.someecards.com

ajakohaseid mõttekesi

munapaanikast rääkides, turul on mune küll. ka valgeid. ole ainult mees, ja osta. 2eur 10 muna eest. kallipoolne on küll. no nagu ikka, hinnad ja sissetulekud ei kipu kuidagi seoses olema. see eksperiment meie rahvaga ei ole enam põnev ka mitte. varsti tõesti ongi ainult rikaste ja ilusate maa, viie rikkama riigi hulgas – sest kes ei ole rikkad, on mujale ära kolinud lihtsalt. nii lihtne plaan see siis oligi.

kuna kool rattakursusi ei tee ja mujal neid ka niimoodi teha ei ole, siis laps hakkab loata sõitma. äkki peaks ise kaasa kirjutama, et vabandust, ei ole piisavalt võimalusi teha seda luba? et olgu see politseinik siis ka tore ja suunaku kursustele ometi. või midagi sellist ometi. sest mida minagi teha saan? laps on niigi hädas ja tahab olla seadusekuulekas. aga mida teha, kui see ei ole võimalik?

turu juurde tagasi, ohh kui hea on üle tüki aja süüa juustu, mis maitseb nagu see juust, mida ma välismaalt saan ja mis meenub lapsepõlvest. nämm. ehk et, lisaks meie totratele hindadele pole kvaliteet ka alati mitte suurem asi.
kuigi õnneks on meil ka asju, mis on paremad, kui mujal. mitte, et mulle kohe praegu midagi meenuks.
sest viimaste tundide jooksul olen pidanud end liiga mitme aktiivse teema vahel korraga jagama – ehk suhtlema umbes mitme inimesega korraga, sh üks füüsiliselt samas toas, üks telefonis ja mõni vestlus netis. kõrvalt püüdsin veel Meisterkokale pihta saada ka. kusjuures kõik suhtlemised on asjalikud olnud ja nõudnud mõtlemist ning tegelemist, ehk siis tegu pole olnud niisama blablaga.
rääkimata sellest, et ringisebimine algas varahommikust.

aga ma lõpetan selle postituse nüüd ka, ma olen seda umbes kaks tundi kirjutanud. aitab seega küll.

soost välja

alustuseks Iivi Anna Masso artikkel tänases Postimehes.

jah, meil on kombeks sookvootide-jutu peale enamvähem marru minna ja väita, et kõik on kujunenud loomulikku teed pidi. iseasi, et kas see loomulik ongi nii loomulik või mingi imetabane mõttemall, mis meil mingitel põhjustel juurdunud on? mina neid põhjuseid otsida ei oska; ma võin küll midagi arvata, aga kuna ma tegelikult ei tea sotsioloogiast jms eriti midagi, siis on mu arvamus ilmselt üsna ebapädev ja ma ei suuda seda vajalike viidetega kaitsta – ehk ma jätan selle suures osas väljendamata. nii et järgnevat lõiku võib võtta ka lihtsalt arutlusena, mis kuulub fantaasiavaldkonda.

aga mingil kenal hetkel arutasime sõbrannaga, et mehed vist pelgavadki naisi nö enda tasemele lubamast ja üsna teadlikult levitavadki suhtumist, nagu naine peaks olema ülalpeetav, rumal, saamatu ning väärtusetu. sest, nii kummaline kui see ka ei ole, siis mehed elavad suuresti mingis blufi-maailmas, just tööalaselt. ehk siis kui palju ma olen elus näinud, kuidas tööalaselt ajavad mehed mingit üpris suvalist juttu välja (ma ei pea silmas kõiki mehi ja kõiki olukordi), teised mehed noogutavad kaasa.. ja siis mingi aeg hiljem imestavad, et see joga ei olegi tõeks saanud. selmet asja kallale asuda, uuritakse jogaajajalt, et millal siis, või miks, või see küsimus, mida just vaja – ja saavad veel mingit hämu vastu. noogutavad kaasa ja.. võibolla lõpuks saabki vajalik tehtud. et seejärel minna uuele ringile. kui ei saa, noh, siis läheb jah sellel bluffijal hapuks ära.
aga see asi toimib üsna vastastikku kusjuures.
(muidugi, mingil määral peab teatud olukordades bluffima ja riske võtma, see on ka absoluutselt selge).

ning, seda kõrvalt nähes, inimesi isegi mitte eriti tundes, on ometi suurele osale naistest selge, kes neist meestest blufib, kes mitte. ja hiljem ei suuda ära imestada, et kuidas need teised mehed seda kohe läbi ei näinud. no ausalt kohe. samas katsu sa neile ainult viidata, et oot, selle asjaga võib probleeme tekkida.. eiei, siis oled sa liiga ettevaalik ja oma nina teiste asjadesse toppiv naine, kes ei suuda-taha mehi usaldada, ei jaga matsu (halvustamine) või midagi.
aga kui nüüd ette kujutada, et naised hakkaksidki pidevalt sellistele asjadele tähelepanu juhtima, no mitte et mõni naine teeb (ja sel naisel peab ikka tugev närv olema muidugi), vaid et suurem osa seda teeb – see ju kõigutab ometi meeste eneseimetluslikku autoriteeti.
nii et ikka on vaja hoida suurem osa naisi kusagil seal.. et nad ei tuleks meeste mängumaale.

tühja sellest, et piltlikult pool Eestit on täis üksikemasid, kellest suure osa puhul isa ei panusta laste kasvatamisse mitte midagi. no miks ta peakski, ta on ju mees ja teisest klassist seeega..

jah, just täna levitas üks meessoost sõber FBs taas mingit videot teemal, kui halvad autojuhid on naised. siinkohal enamvähem esimene link googlist selle kohta.

ahjaa, ma olen ka korduvalt saanud selle eest, et ma naisena üritan meestega samal tasemel olla selles või teises.

P.S. mulle sookvoodid meeldiksid jah, siis oleks lõpuks ometi rohkem meesõpetajaid koolis.

spargli-chorizo panniroog

ingliskeelses kokanduses on termin ‘hash’, mille eestikeelset vastet ma tükk aega otsisin. aga olgu siis pealegi panniroog.

3-4 kartulit
100g chorizo vorsti (või mingit muud kvaliteetset, pekisemat täissuitsuvorsti ja kaks küünt kodumaist küüslauku)
50-70g toorsuitsupeekonit
1 keskmine sibul
200g sparglit (võib ka kuni 100g rohkem, kui raatsid)
0,25tl tšillipulbrit
soola, pipart
(õli)

tükelda vorst kuubikuteks, lõika toorsuitsupeekon lühikesteks ribadeks. aja pann tigedaks (aga mitte väga, nii keskmiselt) ja lükka vorst-peeks pannile. kui chorizot ei ole, siis pressi küüslauk ka ligi, aga paari minuti pärast, kui veidi rasva juba kogunenud on. lase vaiksel kuumusel, aegajalt segades, neil seal mõnuleda nii viis minutit või ka veidi rohkem. no et kenasti rasva välja tuleb.
vahepeal koori kartulid ja lõika parajateks kuubikuteks. mitte väga suured, mitte väga väikesed. ca 1,5cm küljepikkusega silma järgi.

kui lihaline on juba päris palju rasva välja ajanud ja värv ka muutunud, siis tõsta mingi augulise labidaga (rasv peab pannile jääma) kuskile vasakule ära. hoia silma kiivalt peal, et keegi seda nahka ei paneks.
pannile poeta kartulid, lisa tšillipipar, maitse järgi veidi soola ja tavalist pipart. võid kaane ka peale panna, siis kuumenevad kartulid ühtlasemalt. sega aegajalt, aga mitte liiga tihti, vajadusel keera kuumust veidi maha. ning kui rasvast jääb puudu, lisa veidi õli (või ka võid, kui on).

aeg koorida sibul ja hakkida samuti kuubikuteks, ehk siis mitte liiga peeneks.
spargli võib ka ette valmistada. eemalda pungad, vaata varred üle – kui mõni koht on kuivanud või imelik, lõika see välja. jupita nii paarisendisteks või natuke pikemateks tükkideks.

kui kartul on umbes veerand tundi pannil olnud ja nii enamvähem pehme (see aeg on erinev muidugi, peab katsuma ja vaatama), siis lisa sibulad. sega ja lase umbes viis minutit kaane all olla, või ka veidi kauem, kui vaja. selle aja sees võib umbes ühe korra veel segada, aga taas, mitte liiga tihti, muidu võib kartul liiga lödiseks minna.
nüüd kalla pannile spargel ja samaoodi, kuumuta kaane all umbes viis minutit, paar korda segades.
hoia silma peal ka rasvainekogusel, et pann ära ei kuivaks.

nii, nüüd võta hoolikalt hoitud vorstiollus ja sega roa sisse ning kuumuta veel paar minutit. vahepeal maitse ka ning vajadusel maitsesta üle.

ja siis otse taldrikule ja sööma. hakitud petersellilehed sobivad ka siia juurde nüüs hästi; mul olid need salati sees.

jagub kahele suure isuga või kolmele mitte nii suure isuga sööjale.

ajakohaseid mõttekilde

tänaval jäi silma mingi reklaamplakat, kus mingil puhul lubati välja loosida laevapileteid neljale Soome. tore – kes soovib sinna kolida, leidku see kampaania ja proovigu õnne. sest seal ei olnud poole sõnagagi, et tagasipiletid ka komplektis on. uus tase.

laevapiletite asemel võiks lotopiletitega võita.
selle eelduseks oleks muidugi nende ostmine. teate küll, nagu tolles anekdoodis. kuna ma aga ei osta, siis ma just ei looda ka, et ma võidaksin 😛
aga äkki peaks saatuse korraks jälle proovile panema?
sest panuseid, suuri panuseid, on hetkel vägagi vaja.

ma unustan kogu aeg ära, et mu aastal 2003 aegunud tšillipulber on endiselt tugevama maitsega, kui enamik värskeid analooge poes. kust ma selle suure paki sain, pean kohe lausa meenutama. okei, meenus ka..
retsept hiljem.

kohustuslik kellakeeramishala: mulle ei sobi see ikka üldse. ei üht-ega teistpidi. igasugune ajataju kaob ära, uni on kehv ja kõik toimub nagu mingi udu taga. võinoh, peaaegu.
jah, ma tean, et tihti reisides on asi hullem – aga siis on see nö teadlik valik ja üleüldse, reis ei lähe arvesse 😛 aga just selline igapäeva ärasolkimine on nõme. mina, kusjuures, ei saa isegi õieti rutiinist rääkida.

täna mängime seda mängu..

k-tähega algavaid asju, mida mul on osta vaja (pähetulnud järjekorras):

    kaktusemuld (‘emme, kas kaktusele on mingi eraldi muld?’)
    kassiliiv
    kummikindad
    kummut
    kassitoit
    kontserdipiletid
    kaamera (täpsustus: fotokaamera) (täpsustus 2: kaks tükki)
    korsetid
    kinopiletid
    konservherned
    kapiuksed

tegelikult mängisime me Katani asustajaid. see algab ka k-tähega. laiend oli ka, oeh. keeruline ja kauakestev.
homsest on k-tähega koolivaheaeg läbi. jess.