maailmalõpuga läks halvasti. vorstiteotuhinas läks see kuidagi märkamatult mööda. millest ma nüüd ilma jäin? või olingi juba kolmandas või neljandas dimensioonis või misse oli, mis päästma pidigi?
hommikul, kusjuures, mingi hetk oli küll tunne, et ausõna, pigem maailmalõpp kui selline ebaõnn. aga no see oli mööduv (nagu kõik siin ilmas ongi).
koju tulles avastasin, et mul on taas väljavaade kõikidest akendest. aga Evka ei jõudnudki seda ära oodata..
ülehomsest hakkavad päevad pikemaks minema, mis on hea. ilmateatest aga avastasin, et järgmise nädala keskel kipub plusskraadidesse ja see on halb. sopp ja hall. no milleks, ah?
järgmine asi on kalendris alles kolmapäeval. tähendab, paar asja on plaanis vahepeal ka, aga need pole kalendrissekantavad toimingud.
seniks aga:
..sest unistada on nii palju 🙂