Päev: 17. detsember 2012

täna on ju tegelikult päris ilus päev kassitaevasse minekuks. veidi tuuline, aga mõnusalt karge ja külm, lumi ja veidi päikest.
ja toas oli mõnusalt soe.

eelmine töönädal oli väga kiire, nii et tegelikult fikseerisin alles laupäeval, et Evelin ei söö ega õieti ei joo ning ka kastil käib vähe. tegelikult oli ta juba reedel selline olnud. ja mingil hommikul ronis ta lapse tuppa toolile magama, mida ta üldiselt ei tee.
aga siis ta veel jalutas mulle rõõmsalt vastu ja suhtles.
eilseks olin küll juba päris mures.
sest ta magas kummaliste kohtade peal, ei söönud isegi oma lemmiksööki ja vett võttis üksikud lonksud. miskipärast meeldis talle olla vannis. ka siis, kui see oli veel märg. magas-tukkus seal. või keset köögipõrandat. ning ei tulnud mulle lähedale, vaid hoidus pigem eemale.
ning selgroog oli väga turris ja ribid loetavad.

täna oli plaan arstile minna. suutsin isegi sebida inimese, kes meid transpordiks.
aga kui koju jõudsin, ei olnud enam vaja..

KÕIKIDE KADUMAJÄÄNUD KASSIDE MÄLESTUSEKS
Astrid Reinla

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.

Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.

Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,

silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.