on asju, mida ei pea ütlema.
on asju, mida ei taha öelda.
on asju, mille ütlemist muudkui lükkad edasi. kasvõi seepärast, et kaitsta ennast. sest kõik, mis on välja öeldud, hakkab mingitpidi tööle. ning mõnigi asi loobitakse koos kividega tagasi. ma tean valust rohkem, kui ma kannatada suudan.
ometi on öeldu olnud vähemalt väljaütlemise hetkes tõsi. kui oskad näha sõnade taga ka kõike muud.
inimesed muutuvad. ajad muutuvad. asjaolud muutuvad.
need aastakümned elukogemust, mille vahel tahaks kõik eemale heita. aga siis jälle ei taha ka.
sest teistpidi tean ma ka muid asju. ma oskan olla õnnelik, tingimusteta.
ning endiselt usaldada.
on asju, mille väljaütlemise asemel ma lihtsalt naeratan vaikselt ja vajun soojusesse.
elus peab olema tasakaal.