hommik on õhtust targem, teadagi. ja veidi agressiivse tujuga. et ehk meelsasti tegeleks selle pooliku tooliga.
aga ma pean paar päeva oma käsi hoidma, võeh. et ehk sinna ei saa end hetkel suunata.
mõne muu suurema asja toimetamist segab piiratud ajaressurss.
‘kus sa näed ennast viie või kümne aasta pärast?’ on küll üks ääretult tobe küsimus ning vastus näitab ainult seda, kui hästi sa oskad tabada, mida küsija kuulda tahab. selge, et sellised totrad stampootused ja kastitoppimine tekitavad mingeid imelikke emotsioone. selliseid toredaid küsimusi oli veel.
hiljem, tuttavatega, jõudis see jutt üldise inimlikkuse ja normaalsuseni. või et kuidas viimast üldse objektiivselt defineerida..
tänase päeva kompliment:
selge see, et mingi osa (pakun, et suure osa) inimkonna jaoks sa oledki müstika. ja paljude jaoks sa ei ole normaalne inimene.
mul on tunne, et ma pean ühe hea õmbleja leidma, selliseid kleite ei müüda, nagu ma tahan ja ega ma ometi ise ei hakka õmblema :O
ja mu magamistoast on täiesti ootamatult õuevaade!