õhtul voodis tunnen korraga, kuidas energia kusagile ära vihiseb. imendub, oleks vist õigem öelda.
põhjust tajun ka täiega.
kui on ikka üks selline asi päevas, milleks oled end moraalselt ette valmistanud ja arvad, et kenasti valmis, aga siis, vähe sellest, et midagi veidi nina peale heidetakse, selgub, et see kõik on veel asjatu ka.. siis võib ju ometi endal mingil hetkel lihtsalt olla lasta. ilma energiata.
(ja see lause, eelviimane, las ollagi selline segane ja pikk, taotuslikult, seotud nina peale heitmisega!)
‘sul on kõik vist väga hästi, sa näed nii hea välja,’ ütles T. päeval.
just.
vähem kui tund hiljem tajun, et ma olen kahe vastuvoolu hoovuse vahel. bad cop – good cop, nagu ma hiljem M.-le ütlen. aga ma ei tea, kas taotuslikult või kogemata. viimane oleks isegi hullem, kui see asi veel kusagile areneks.
aga ei arene.
pole mõtet.
kõik, kes kursis on, leiavad sama.
siiski, nagu mainitud juba, õnnestus ühel mingist mu kaitsemehhanismist mööda saada. mingi torge on kusagil sees ja ma pean selle ometi enesehaletsusega segatult kinni lappima.
kõikide asjaolude selgudes tunnen end mingitpidi petetuna.
sest ma olen nende hoovuste vahel olnud ilmaasjata. sest see hetkeline minuni jõudmine oli ilmaasjata. sest kogu see aeg on kulunud tühja. ja mitte ainult minul.
ometi on igal asjal mingi mõte. lihtsalt selle tabamine ei käi alati hetkes.
sellise päeva õhtul on ometi lubatud oma voodis tekikuhila all külmetada ning lasta ajal lihtsalt endast üle voolata?