kiun ja hala. mul ei ole ikka veel aega kirjutada etendusest ja Tartust või midagi.
eile õhtul istusin sofasurfariga, jõin tasside kaupa teed ja ronisin varakult magama. sellest hoolimata on kurk valus. no ma ei tea, see kurk peab katsuma kuidagi ise toime tulla, minul ei ole võimalust talle keskenduda, igatahes.
täna oli üks, hm, väljakutse, mille ma läbisin üsna kiirelt. et ehk kas ma olen eriti juhm või vapustavalt kiire (ja äkki ka täpne selle juures). muid võimalusi ma ei näe. kunagi hiljem selgub.
hooti ma täitsa soovin, et oleks see juhm variant.
ja hooti mitte.
‘make your mind. there’s nothing to be afraid of.’
