odavalt ebapopulaarseks

onju et kui ma kirjutan, et seelikud jäävad järjest suureks (püksid ka, aga neid ma kannan vähe) ning see mantel, mis vahepeal ei andnud üldse eest kinni (ja mida ma lihtsalt mingil põhjusel ei raatsinud kuskile ära viia), on nüüd paras ka siis, kui seal all on jakk, siis see on lihtsalt trikk saada odavalt ebapopulaarseks? seda enam, et ma ei ole hakanud trenni tegema või ei pea imedieeti ega midagi. ja tervis on laias laastus korras ka nagu.
aga ma pean tõesti võtma õmblusmasina, millega mul, teadagi, on selline vihkamise-vihkamise suhe, ning mõne asja kitsamaks õmblema. sest ma ju ometi ei taha jälle kogu garderoobi välja vahetama hakata, just nagu sain asjaga ühele poole umbes pool aastat tagasi. nojah, võimalusi ka ei ole muidugi. ja riiete edasimüük on üks igavesti närvesööv tegevus.

siinkohal on aeg vaadata neid poisile väikseks jäänud asju, hunnikus keset elutuba, ning lootusetult ohata.

(selle video peale ütleb eilne sünnipäevalaps õigustatult, et miks peab muusikat läbi juutuubi kehva kvaliteedi kuulama, kui on ometi olemas korralikud audioseadmed. aga mul ei ole selle asja originaali nagunii ja kui ka oleks, ei saaks seda siin jagada ju)

hambaravist oktoobrihalani

olgu siis kõik hoiatatud, hala tuleb! kes ei kannata, ärgu lugegu.
ja üldse, ma tean jah, et ving ja hala ei muuda mitte midagi, kindlasti kohe mitte paremaks. aga vahel keeb üle lihtsalt. mõnikord natuke tihemini.

ja eriti siis, kui hammas tuikab.
ei, mitte kumbki nendest, mis täna korda tehti. kusagil lähikonnas mingi kolmas.
mis vist tuleb siis ka korda teha. aga mille kordategemine läheb maksma veel umbes neli korda rohkem, kui tänane töö läks.

tulin hambaarstilt välja, lubadusega peatselt kogu summa tasuda, suu tuim ja muremõtted peas. hea, et sain nii, et ei maksa kohe kõike. aga ega seda väga kaugele ka lükata saa, parandamist on veel ja kuhjata pole mõtet. ei raha ega tööd. ega lasta olukorral veel hullemaks minna.
kuigi ei olegi midagi väga koledat, nagu ma kartsin. välja arvatud see üks hammas.
nojah.

ja ikkagi on kohutav ka see, et tööl käiv inimene ei suuda maksta sellise elementaarse ja vajaliku teenuse eest. võinoh, nagu see olukord on. ma tunnen aina enam, kuidas töölkäimise motivatsioon langeb viimasel ajal pöördvõrdelise graafiku alusel.. mis siis veel töötegemisest rääkida?
ning muidugi võib siin rääkida teemadel, et tööandjal ei ole ka raha ja hari ennast (mida ma ometi olen teinud ju!) jne. see ei aita mind kuidagi.
see ka mitte, et ma tean, et tuhanded elavad minust veel oluliselt halvemini.

vaatasime ühel kenal õhtupoolikult T.-ga töökuulutusi. oli põnev. sest kui ka keegi palga oli avaldanud, siis see oli absoluutselt mitteinspireeriv arv. lõpuks leidsime, et T. võiks minna lihunikuks. jama oli selles, et see töö ei olnud Eestis, aga just siin ta siiski soovib töötada.
mingil hetkel liitus meiega L., kellega suundus jutt kuidagi sinna, et inimesed ei räägi oma raha- ning elumuredest ja tuttavad ei saa aidata. samas on meid kõik see viimane 20+ aastat õpetatud, et rahast ei ole viisakas rääkida (eriti mitte hädaldada) ning üldse abi kõlbab paluda ainult, noh, igatahes mitte tavalisel töötaval ja normaalsetes oludes elaval ühelapselisel üksikemal (nagu mina, ise olen ju loll, et ei leia/otsi paremat7tasuvamat tööd ja lapse isaks vale mehe valisin vms, teadagi). oleksin siis vähemalt üksikisagi..
ning ma ei palu ka praegu midagi. sest ma ei taha kellelegi võlgu olla. sest ma ei näe võimalusi tagasi maksta.

just meenus, et loomaarstil peaks ka käima, kass on kuidagi rääbakas..

aga, meil on banaani-šokolaadimuffinid ja soe tuba ning seda on oluliselt rohkem, kui paljudel. nii et kõik on veel (suhteliselt) korras ja hästi. nagu ma omale igal õhtul voodis kordan.

muusikaline paus

‘ema, ma ei teadnudki, et sa räppi kuulad!?!’ imestas poeg, kui ma mingil päeval Chalice’i mingit mitteräpipala kuulasin. eksole.
d’n’b teatud ‘nurkadega’ on mul ka omad sidemed olemas. ei midagi imestamisväärt.

keset ristmikku

vahel
veel õige harva on mingid
aistingud et
..

hoiad silmad vastu eredat valgust pärani lahti ja lihtsalt vaatad
vaatad kuhu vaja
vastu valgust
tõrjudes kissitamist ning vett silmades
valgus
see neetud valgus

üritad suruda naeratust näole
tead kui raske see on vastu sellist valgust?

..
vaikne soojus käib läbi tuulisel päeval
kui käed hullult külmetavad
enne kui
saad aru
et ees on BUSsirajaga tupiktee
keelumärk suurelt ees

õmblusmasina ajalugu ja tänapäev, muud mula sekka

absoluutselt tüüpiline Murphy: sellel ühel kenal päeval, kui ma otsustan, et ma teen veel ühe tooli korda (ikka enne tugitooli; mul neid toole siin jagub), sellise, kus on juba vaja õmmelda ka, siis õmblusmasin, mis on tublilt aastaid kapis seisnud, ei tee piiksugi. nii harva, kui mul seda vaja läheb, ja tema hüppab niimoodi alt!
viimati oli kasutuses äkki nii 2,5a tagasi või midagi sellist, kui lapsele sai pintslitasku õmmeldud. ja enne seda.. vist siis, kui lasteaeda oli mingit putukakostüümi vaja.. ja enne seda.. kesse ikka mäletab?

no täiesti nöök.
kusjuures see on ilmselgelt selline masin, mida ei ole väga sügavat mõtet vist parandada ka.
teisalt on selles masinas jupp kummalist ajalugu.
nimelt on see pärit päevilt, mil NL oli umbes lagunemas, EVd veel napilt (vist) ei olnud (või siis vastupidi, napilt juba oli) ja poodides ei olnud ka midagi. isegi kui raha oleks olnud hunnikutes, siis kaubavalikut ikka veel ei olnud. ja mina õppisin õmblemist (mis on ka ilmselgelt põhjus, miks ma ei õmble. tundub äraspidine loogika? no ei ole, kohe üldse mitte*).
ning sugulased piiri tagant saatsid mulle väikseima kolmekohalise valuutasumma, mis oli ikka terve varandus tol ajal. aga mille eest siit ikkagi midagi saada ei olnud.
nii et sai võetud kaugekõne Leningradi sugulastele, rongi astutud ja suurlinna sõidetud.
õmblusmasinat ostma.

mingeid ühepäevaseid trippe oli ikka tehtud ja paar ekskursiooni ka. aga jaa, shoppamas oli ka käidud. ikka nii, et hilisõhtuse rongi peale siit, varahommikul kadunud Varssavi vaksalis, päev mööda linna kaubanduskeskusi (Gostinnõi Dvor, Passaaž, Frunze kaubamaja ja heal juhul ka Moskovskaja kauabamaja) lipatud, pärastlõunal rongile ja enne keskööd Tallinnas.. 24h ja käidud!
olid ajad..
aga seekord sai ikka paar ööd kohal oldud ja olukorda natuke uuritud.
suured kaubamajad olid juba teistmoodi, Gostinnõi Dvor oli täis imelikke väikeseid urkaid ja ühest sealt saigi ostetud see Jaguari nime kandev plastikkärakas. ikkagi välismaa õmblusmassin! ja pisike selline. no et tõmbad katte ümber ja kapinurka (kus see ongi enamuse oma elust veetnud).
grupiõed käisid külas seda imetlemas ja ma isegi õmblesin sellega mõne asja valmis kah.

ja nüüd, lihtsalt niimoodi äkitselt, ei tööta!
laiali lammutada seda ka ilmselt ei saa, no näeb välja selline tüüpiline ühekordne junn. mingeid kruvisid ega midagi muu mõistlikku ei ole.
nii et igavesti jama. sest katted tuleb ära teha, huupi ma neid küla peal teha ei saa ja kust ma ikka siia mingi masina saan?

kui muret kurtsin, aktiveerus üks sõbranna ja käisime ostsime talle õmblusmasina ära. niimoodi hoobilt, keset kena tuulist ja tormavat reede pärastlõunat, mil liikluses on hullumaja. ma olin natuke nõustajana kaasas või midagi, ikkagi õmblust õppinud inimene..
ah et miks ma ise ei ostnud?
vaat, ma sain selle artikli taustal äsja teada, et tegelikult me siin elame alla suhtelise vaesuspiiri ja ilmselgelt ei saa ma siis umbes sellesama vaesuspiiri peal maksvat õmblusmasinat omale siia soetada, et kord viie aasta jooksul kasutada. ja see pole poos, no päris reaalselt ei saagi jah. pole võimalusi, võiks lausa öelda (hambaarsti võimalustele ma siinkohal ei mõtle, küll kuidagi midagi laheneb).

muide, tollesama artikli kohta arvas kusagil mujal üks pooltuttav, et õppimine on elukvaliteeti tasuta tõstev teenus ja vinge, et selle eest veel peale makstakse. ma jäin selle juures kohe mõttesse, et kas mu täiskasvanuea õppimised on mu elukvaliteeti tõstnud ja jõudsin järeldusele, et ei ole. sest ma, pagana loll, õppisin seda, mis mulle meeldib, mitte seda, mis sisse toob. ja nüüd on mu igakuine elukvaliteet kehvem selle tagasimakstava õppelaenu võrra. õppelaen sai võetud, et maksta õppemaksu.
aga see läheb õmblusmasinast kõrvale.

et ehk toolid selga ja küla peale?

—-
* – enne seda õmbluskooli ma ikka õmblesin. aga sinna tulid tädid oma imelike, tol ajal kättesaadavate kangastega ja tahtsid neist asju, mida nondest kangasest ei oleks ka parima tahtmisega saanud. ning minu õmblemise puhul hakkab asi viltu kiskuma juba lõikamisest, mis siis veel rääkida asjadest nagu nööpauktasku ja muud sellised peensused. mida rohkem ma teada sain, kuidas õmblema peab, mida jubedamad kangad tulid, seda kohutavamaks see kõik läks ja seda rohkem hakkasin ma õmblemist vihkama.

P.S. peaks avama kihlveokontori, et kui mitu tellingukilet maja ümber hommikuks alles on?