ah, mis lumi? ahah. vist oli jah midagi.. natuke libe ja natuke märg.
tegelikult hetkel isegi istun ja peaaegu et vaatan aknast välja. kui just silmad kinni ei ole. haruldane hetk, ma ütlen.
kuni maha ei istu, ei pane väsimust tähelegi. ei ole aega panna. pole siis ime, kui ma vabamal päeval toole lammutan ja seejärel vihaselt neid klammerdan 🙂 see energia tuleb ka kusagile välja elada ju 😛
ma vist umbes tean ka, mis mul viga on. ma olen liiga kaua paigal olnud. no et viimati käisin niimoodi väheke korralikumalt linnast väljas augustis. ja see on ometi ammu.
ausõna, isegi kino oli selle kõrval juba täitsa põnev.
õnneks saab see kuu ka kohe läbi. onju, kui ma olen pähe võtnud, et lihtsalt see kuu on imelik, siis uuest kuust on kõik korras? sest ma ise usun nii ja teadagi, maailm me ümber on selline, nagu me pähe võtame. no enam-vähem. jättes kõrvale majanduse ja poliitika. no ja ilma vist ka. kuigi ei ole halba ilma..
kuigi, nagu öeldud, ega ma novebris rohkem aega saa kusagile minna (just sain jälle kirja mingi päeva, kus ma pean ühel päeval olema mitmes kohas). raha.. no kui pole aega, siis tühja sellest rahast kah.
sirvisin vanu Burdasid ja no ausõna, mismõttes ma leidsin sealt päris mitu quick’n’easy (ehk kiire-lihtne) lõiget mingitele mantlitele või mantlitaolistele asjadele? ärge ajagi udu pähe, mantel ei ole iial kiire ega lihtne. algaja ei tee seda kiirelt, kui tahab korralikku tulemust. ausõna.
mitte, et ma plaaniksin omale mantlit õmmelda. lihtsalt jäi silma. sest no ma olen liiga palju õmblemist õppinud, et omale mantlit mitte õmmelda.
seelikud olid sel ajal kitsad, püksid laiad (püksseelikud, mäletate, ah?), jakid ka, eriti õlad.
nii et sellist seelikulõiget, nagu mul vaja, seal otseloomulikult ei olnud. naiivitar mina. tõesti nagu loodan päris mitme aastakäigu peale leida siis sobiv seelik? aga no lootsin jah. no et äkki on vähemalt üks midagi natuke sinnapoole. tühjagi.
see-eest leidsin sealt kummalisi mälestusi. sest seal oli asju, mida ma olen kunagi õmmelnud. omale või kellelegi.
või siis lihtsad mälupildid. see modell, kelle fotod ei meeldinud mulle 12a tagasi, selle fotod ei meeldi praegu ka. imelik.
üks püksivärvel, mida ma kunagi õmmelnud olen, hm, selle baasil saaks ju ka mingi seeliku ‘ehitada’.. ? aga mitte selle, mida ma hetkel soovin.
kui ma viimati raamatukogus olin, ei tulnud mul “Preili Smilla lumetaju” nimi meeldi. autor ammugi mitte. kuigi juba siis oli tahtmine see võtta. nüüd seda enam.
selle asemel võtsin lisaks mulle viimasel hetkel silma hakanud “Sillamäe passiooni”. mis on ka muidugi hea, kuigi hoopis teistmoodi.
šokolaadisaia tahaks.