mõne asjaga end sidudes ei kujuta ette, kui ebameeldivaks see lõpuks muutub. aga noh, iga asi on kogemus ja seega mingitpidi vajalik. elus peab kontraste olema. läbi nende suudan ma ise ennastki üllatada.
Poliss, film, mille kohta ma ei oska jälle eriti midagi öelda. ega ma ei pea ka muidugi.
esimene emotsioon on, et väga lärmakas, väsitav ja hüplik. hiljem tulid paar stseeni, mis seda natuke leevendasid, aga tegelikult oli siiski minu jaoks väga läbiv.
kuidas need lapsed mängima oli saadud, ma ei tea. selline tunne, et osa olid dokumentaalkaadrid, samas jälle kahtlane.
ebamäärased suhted. vanemate-laste, politseinike, fotograafi suhted..
politsei töömeetodid hämmastasid. see koht, kus nad kambakesi irvitasid väärkoheldud tüdruku üle, oli ikka väga jube. ülekuulamised kambakesi, kogu toaga.. ohver ja ahistaja koos ülekuulamisel.. oeh. huvitav, kas seal käib see töö tõesti niimoodi? mitte et ma teaksin, kuidas meil käib, ma miskipärast arvan, et mitte päris nii. aga ma ei tea, võib-olla on samamaoodi.
täispakitud film ikkagi. väga-väga palju situatsioone. väga kauged seosed (ehk mõtle ise).
ja kui sa oled selline, keda lasteaia kontsert nutma ajab, siis ei ole mõistlik seda filmi vaatama minna ilmselt.
põmmdi!
äratus tabas mind jälle täiesti ootamatult. nagu kõik need viimased.. x nädalat.
aga vähemalt ei juhtunud see, mida ma õhtul voodisse heites juba kartma hakkasin: et rohi mõjub ja just seda halvemat pidi. eiei, mitte kõrvalnähud, vaid tulemus võibki saabuda erinevalt. õnneks väikese toas ringijalutamise ja õigel küljel magamisega kadus valuhakatis ära.
eile õhtul pilli harjutades suutis laps mind üllatada. nimelt eilse raamatusaagi seas oli talle Jüri Arraku illustratsioonidega Suur Tõll, ise valis. minu jaoks olid Arraku piltidega raamatud lapse jaoks alati natuke jubedad, nende piltide stiil ja ekspressiivsus ei läinud mulle mitte. aga poisslaps on ilmselt tugevama närviga, igatahes tema suuresti piltide järgi valiski selle.
novot, ja nüüd pilli harjutama hakates võttis ja asetas ta selle raamatu noodipuldile ja ütles, et tema mängib täna Suurt Tõllu (enne oli läbi lugenud ka muidugi). ja mängiski! keeras aga lehti ja oli aru saada küll, kus on lahing ja kus Tõllu tapetakse. ja muuhulgas ütlen, et see muusika oli ka kuidagi arraklikult ekspressiivne.
kuna ma tean, et talle ei meeldi, kui tema harjutamisi salvestatakse, siis mul ongi sellest ainult mäluvideo 🙁 ja noote ta kirja ka veel ei pane, ilmselt ei oska. ehk et puhtalt noodid oskakski ehk, aga rütm jms (seal olid rütmimuutused ka sees ikka) oleks talle ilmselgelt liiga raske. no ja tema puhul on üsna tüüpiline, et ta ei julge alustada asjadega, mida ta ei oska; tahaks ikka kohe vingelt osata.
et ehk täiesti hämmastav oli ja mul jääb üle loota, et ta kunagi ikkagi suudab kirja panna.. küll ilmselgelt on see lugu siis teistsugune.
Paavli ja Popovi kaltsukate raamaturiiulid on ühed jubedad kohad. liiga lähedal ka mulle. jama on see, et sealt saab veel odavamaltki, kui e-raamatuid saab (kuigi mul ei ole viimastega hetkel midagi teha, arvutist lugeda ei meeldi ja lugerit veel pole).
ko-hu-tav. kuigi üks müüja, kellele ma makstes ‘kurtsin’, vaatas mind ja ütles, et tema inglise keeles ei loe üldse. õnnelik inimene 😛
mina pean lihtsalt katsuma end nendest eemal hoida.
kui õnnestub.
ega ma väga usu küll..
raamturiiul elab niigi oma elu. peab varsti jälle sortima. sest noh, kuigi mõne meelest on selline riiul intelligentsi näitaja, siis mina miskipärast põen aegajalt oma riiulit. füüsiliselt võtab ta ju vähe ruumi, aga ta täidab ruumi suures ulatuses.
üleüldse, see meenutab mulle, et ma tahaksin kabinetti, garderoobi ja buduaari. ja siis külalistetuba 😛
nagu see lapse unelmate kodu, millest ta sügisel kuskile vihikusse kirjutas. et 8-toaline maja külas mere lähedal. kuigi ma ütlesin talle juba siis, et tema peab tolmuimejaga neid tubasid siis üle käima kah. ja no päris ausalt jaguks natuke vähemast ka.
aga see selleks. sest kogu selle pealtnäha kena idee juures on väga palju väga nõrku kohti.
laps nõudis söögiks maisi ega uskunud, kui ma ütlesin, et ei ole veel hooaeg. turul veendus ta selles ise. leppisime siis maisiga salatis, kus oli veel värsket koriandrit, tomatit, sibulat ja avokaadot. kiideti heaks.
õues oleks tahtnud küll grillida jah, aga saime muudmoodi hakkama.
kui ma ühel kenal hommikul oma mailikastist neid iga kord uutelt ja erinevatelt aadressidelt tulevaid maile ei leia, mida prügikasti saata, on vist korraga imelik tunne küll.
enne õhtust krimkat pean ma raamatu läbi saama. sest ma võin vaadata küll, kui ma tean, mis juhtub ja kes asja taga on, aga lugeda on siis juba igav.
täiskuu oli eelmisel nädalal, aga mitmedki tuttavad on leidnud sama, mis mina – kuuseis ei oma hulluse aktiveerimisel enam vahet. nats väsitama hakkab, eriti, kui korraga aktiveerub neid mitu. ma ei teagi, kas ‘fanclubi’ olemasolu näitab seda, et ma pole piisavalt hall hiir või seda, et ma ikkagi olen tropimagnet või seda, et ma peaksin oma nina rohkem eemal hoidma (asjadest). ilmselt natuke kõike. sest kui midagi ei tee, siis ei juhtu ju ka midagi.
mis kokkuvõtteks oleks teispidi väga igav.
ehk ilmselgelt, noh, minu puhul on need asjad nii, nagu on. vabandust, kui mõni seda ülbeks peab, aga ilmselgelt ma ei ole hall hiir. ja absoluutselt mitteülbelt, ilmselgelt olen ma ise ka mõnevõrra tropp. või, jälle ülbelt, nii laias laastus mittetropp, et see troppe häirib 😛
kuigi sellistel hetkedel tahaks ju isegi hall hiireke olla olla.
või siis, nagu ma täna mingil varasel pärastlõunal täheldasin, kas oleks võimalik kusagile teisele planeedile kolida?
üleeile helistas E., kes teatas, et tal on kutsed Kevini eilsele esikale Sõpruses ja kas ma saan temaga kaasa tulla. kuna nagunii film oli plaanis ja õhtu oli vaba ka, siis jah, ikka.
kuigi minu arusaamist mööda ei ole ‘Kevinile’ meil suurt kassaedu ennustatud (imelikul kombel on see küll ka nn suurtes kinodes sees), oli eile saal täitsa täis. ma ei ole nii täis Sõprust ikka .. aastakümneid näinud.
PÖFFi poolt käis väike jutt ka ette ja ausalt, mind häiris see, kuidas rääkija tõi välja asju, mis talle selles filmis meeldisid. pisiasju, nagu ta ütles. aga see jääb segama, lõpuks ongi oht keskenduda liigselt nendele asjadele. huvitaval kombel, kui ma olen lugenud eelnevalt mingit arvustust, nii et jääb mingi ajavahe sisse, siis nagu ei ole häirinud.
aga see selleks.
igatahes mainiti ära, et see on väga vastoluline film ja see kas meeldib või mitte. ja viimaste väidetega ma olen nõus.
kuigi ma ei oskagi end postitsioneerida.
ei saa salata, film on tehtud tehniliselt huvitavalt. kaadrid, valgused, ruum, värvid.. pisiasjad, oojaa.
aga sisu koha pealt on mul raske hinnata. sest mulle jäi mulje, et raamatut lugemata jääb kõik liiga lünklikuks ja kohati arusaamatuks. aga ma ei tea. paari asja kohta E. küsis mult täpsustusi – tema ei olnud lugenud, küll aga kuulnud mingeid katkendeid järjejutuna, seega laias laastus ta midagi teadis ka.
muidugi ma ei arva, et selline paks raamat mahuks täielikult ühe filmi sisse; kas ei arva ma, et kõik tuleks läbi mämmutada, filmis peab olema mõtlemismomente, iseenda sees toimuvaid järeldusi ja seoste tekkeid jms. aga ma ei ole kindel, kas need seosed ikka tekkivad õigesti.
võtame sellesama mähkmeteema, filmist ei selgunud eriti, mis värk sellega on, et nii suur laps veel mähkmeid kannab. või lõpupoole olev lahutuse sissetoomine – erinevalt raamatust ei tule filmis välja Kevini kardinaalselt erinev suhtumine emasse ja isasse (või siis ka vastupidi, ema ja isa erinev suhtumine Kevinisse), mis on lahutuse peamine põhjus. see, et filmis Kevin teatab, et tema ongi kontekst, annab küll viite, kuid kas see on ikka piisav? väikeõe vennale vastanduv iseloom ehk ei olegi nii tähtis, kuigi raamatus oli oma roll sellelgi.
või siis Eva arvamused ümbritseva kohta, kriitilises võtmes, mille kohta on filmis ka täpselt üks viide. samas võib-olla poleks sellisel juhul seda üldse vaja filmi tuua?
nojah, igatahes, selles mõttes jäi film väga skemaatiliseks mu jaoks. seal oli küll sees ka detaile, mida raamatus ei ole, aga mõnesid minu jaoks väga olulisi kohti mitte. maitse asi, muidugi. muide, ka treilereid oli mitmeid, lisasin siia ikka oma maiste järgi.
ning tegelikult ma tahaksin ikka teada ka mõne sellise tavalise inimese (mitte filmikriitiku) arvamust, kes ei ole raamatut lugenud ega katkeid kuulnud. ma ei ole netist otsinud väga, aga ehk mingil hetkel teen seda. või siis jään lootma tuttavatele 😉
ebameeldivat ka: üle tüki aja lõi öösel jalga krambi, ja väga hullult kohe. siiani annab tunda. nii et magneesiumijahile!
ma ei saa ikka aru, mis jama selle magamise ja magamatusega on. aga kusagil umbes kellakeeramise paiku vist sai see alguse. et ehk ma ei maga kuidagi oma und täis ja ma ei saa enamasti aru, miks. sest ma poen varakult voodisse ja nagu magan ka. aga siis tabab kell mind umbes keset ööd (tegelikult nii, nagu ikka) ja ma olen päev otsa selline uims.
no ja ma tean unefaase ja muud sellist, ometi ei ole mingit loogikat selles, et umbes kolm nädalat ma ärkan alati vales faasis.
ning see on ka, et kui ma olen korra ärganud, siis edasi magamisest ei tule suurt midagi välja. varem ei olnud see ka mingi probleem.
õhutanud olen, õues isa piisavalt viibinud ja kõike muud sellist. tühjagi.
magamajäämisega ka ei ole üldiselt probleemi, uinun ikka väga kiirelt.
ebameeldiv.
sellest hoolimata leiavad inimesed, et ma näen kuidagi hea välja.
mulle ikka meeldib Maximas müüjate vormirõiva seljal olev kiri ‘küsige, ma võin aidata’. et võib, aga võib ka mitte, just nii, kuidas tuju on. haa! 😛
aga eile oli seal igatahes täisterapastat. gluteenivaba oli ka.
mida ma veel tahtsin öelda, on see, et ma ei jõua oma raamatupakki ära oodata. kuigi ma ei tea, kuhu ma raamatud panen – aga see pole oluline. eks sätin nats oma riiulit jälle ümber, nagunii peaks seda tegema.
mida ma sealt siis ootan: hunnikus inspiratsiooni, peamiselt.
Gordonit on seal üks mulle ja üks teine sõbrannale.
mis muidugi meenutab taas seda va Kindlet. kaaned sellele ostsin ma juba ära, eksole. küll siis Kindle ka sinna sisse tekkib.
kevadises õhus on lausa mitu huvitavat ideed-mõtet. kõigil on puudus ka, nimelt see va finantspool. siin pole kasu minu isiklikust mõttemaailmast ja suhtumisest. kuigi, mine sa tea, kui ma ikka suhtun nii, et need mõtted peavad teoks saama, küll siis saavad ka.
väljakutsed, ma ütlen. mitmel tasandil.
kui midagigi nendest õnnestub, on mu fännklaabil taas põhjust ‘rõõmustada’.
P.S. ma ise olen endiselt liiga laisk, et oma energiat vihkamise peale kulutada.
peaks ütlema, et kommentaarid teemal, kui hästi ma elan (et jaksan mune osta) mõjusid väga hästi. ma kohe tunnengi end rikkamana ka rahalises mõttes.
sest tegelikult, noh, tõesti.
ma püüan selle nüüd lahti kirjutada..
eksole, et jäävad mullegi ajakirjanduses silma artiklid, kus seda või teist või kolmandat vaest pere aidatakse või nendest lihtsalt kirjutatakse. või mingid sarnased telesaated on ka. ja siis vahel jääb kõrvu summa, mis jääb perel elamiseks – ning kui ma jagan selle pereliikmete arvuga, siis ma oigan, et mismõttes neil on raske. see on siis peale maksusid eksole. tavaliselt seda serveeritakse kui söögile jäävat raha, okei, vahel on meelelahutused jms ka juures. muidugi, ma ei tea sellisel puhul kindlasti mitte kõiki fakte, millele veel jaguma peab. et ehk absoluutselt ja täiesti kindlasti ongi nendest suur osa sellised, kellel on igatpidi võttes päriselt ka väga raske.
aga mitte kõik.
sest mingi osa on neid, kellele jääb seda elamise raha inimese kohta kätte rohkem, kui noh, näiteks minul.
ja kuigi ma vahel halan, et raha on vähe, keeldun, lihtsalt mõistusega keeldun ma endasse suhtumast kui mingisse vaesesse.
just.
kui ei ole ikka tõsiselt hull olukord, siis on mõnikord see vaesus ikka kahe kõrva vahel ka. taaskord rõhutan, et kahjuks liiga paljudel juhtudel ongi see olukord ka väga reaalselt hull. aga kohati võib öelda küll, et vaesus on suhtumise küsimus.
vastupidiselt, rikkus ka.
nii et vabandage nüüd mind, ma ikkagi kavatsen end tunda mõnda aega rikkana.
mis ei tähenda, et ma ohjeldamatult kõike lubada saan. prioriteetide küsimus, juunõu 😉
jaaa, esmaspäev. jaaa, ma olen uims ja loppis, nagu oleks sinine esmaspäev.
aga ei ole. on hoopis täiesti müstiliselt hea nädala algus. esmaspäeva lõunaks tohib ju ometi olla õnnelik? ja isegi kui ei tohi, siis who cares! selle olen ma ammu selgeks saanud, et õnnelik peabki olema hetkes, mitte takkajärgi õhates, et vot sel hetkel ma olin õnnelik.
ja noh, Daki ka just kirjutas õnnest, aga minu vaatenurk on natuke teine ja ma üldse ei mõtle sellele, et varem või hiljem midagi läheb sügavalt pekki. tähendab, nagunii läheb. aga ma ei kavatsegi sellel lasta hetkes oma heaolemist rikkuda. küll siis jõuab põdeda ja kõike, kui selleks aeg on. seni veel ei ole.
ning selle üldise tasakaaluga on ka nii, et ma olen päris kindel, et igasugu jama on olnud kuhjas ja rohkemgi veel, ehk et ongi aeg, et oleks veidi teistpidi see kaalukauss.
hommikune absurdihuumor oli hea algus muidugi ka. aga siis rabas kaltsukas pooltuttav müüja mul sabast kinni ja ütles, et ma näen viimasel ajal kogu aeg aina parem välja. et kas ma olen alla võtnud või mis on. no ei ole tead (kuigi täna hommikul tahtis püksirihm ühe augu võrra edasi liikuda, ikka postiivses suunas – ja kumb on positiivne, mõelge ise), vähemalt mitte eriti. ja üldse olin ma umbes kammimata juustega (oot, palju ma neid üldse kammin?), loppis näo ja poolkoduriietega.
tähendab, ütlesingi talle, et mul on lihtsalt hea talv ja kevad olnud.
kuigi, kui nii mõelda, on igasugu probleeme ja muresid olnud ka küll ja rohkem.
aga see üldine taustsüsteem, eksole. et lihtsalt ongi hea. et mingid pinged on kadunud ja mingi, hm, pinnaletõus on toimunud.
ja et ilmselt siis ongi, kui lausa välja paistab.
tõdesin taas, et see raamatuosa seal kaltsukas on üks paha asi. täna tulin ära ainult kahega, neist üks see La Plante, mis eile ETV pealt just algas. mul on küll mingi teine pooleli, aga nüüd pean ikka selle läbi lugema. sest järgmisel pühapäeval saab see läbi ja ma ei taha raamatut lugedes ette teada, mis saab ja kes on süüdlane. onju.
lisaks oli seal riiulis üks Rendell, mida ma ei ostnud, sest ma olen seda lugenud. aga riiulis toda ei ole. nii et peab ikka siis ära tooma..
