tihedale ja ülimalt vahvale nädalavahetusele järgnes üpris tihe esmaspäev. kuigi noh, võib mõelda, et mis seal siis ikka, ega seminaril istumine ei ole midagi väga hullu.
aga ikkagi väsitab ära, nii et nüüd leban laibana diivanil ja otsaees on mingi pinge. hiljem hakkan seda vaikselt lahendama.
seminari korraldajate poolel on pealegi kasulik olla. nii palju, kui mina olen korraldustega kokku puutunud, on süüa üle jäänud, nii ka seekord. mul oligi lillkapsavorm plaanis 😛
üleüldse, sain taas kinnitust, et peaks oma pilte sobrama ja osa ka müügiks üles viskama. sest selliseid meeleolu- ja toidupilte on ka vaja. peaks end ainult kätte võtma ja hakkama tegelema.
ning kuu lõpuks peaks mingeid asju välja printima, suurelt. sest .. ühepäevane näitus(-müük) oleks täiesti sobituv kõige muuga, mis niigi plaanis.
tellitud raamatud tiksuvad ükshaaval. kamba peale tuli väga soliidne tellimus, ma arvasin, et pannakse ühte kasti, heh, ei midagi. kuidagi totralt tobe tundub nii, aga eks nad ise teavad.
uued kingad olid üllatavalt mugavad. terve päev jalas ja jalad terved. konts, muide, oli kõrgusest hoolimata ebamugav. 5-naela-kingad..
päike, kolmas La Plante juttis, kerged kingad, jupp aega suurt triikimist (oeh, seljale hakkab natuke see üle suure laua upitamine küll), kontsert Kalamaja pargis.
noored poisid keerulist jazzisugemetega muusikat mängimas. huvitav, rütmikas, omapärane.
Abraham's cafe
täna oli Jazzkaare linnaruumi päev ja taaskord tekitas see minus veendumuse, et selliseid üritusi on rohkem vaja. kuigi jah, seegi kord oli suurem osa siiski siseruumides, mitte niivõrd linnaruumis. aga teisalt on selline tasuta kontserdite päev ühes piirkonnas igal juhul tore. ma küll ei kujuta ette, kui täis need sisekohad olid, sest Abraham’s Cafe ajal oli pargis ikka väga suur hulk inimesi. kohe palju.
muidugi meenus klaasikunstiöö samas pargis ligi kaks aastat tagasi. või siis eelmisest suvest geriljakino üritus Kopli pargis..
loomulikult on meie kliimas sellistel vabaõhuüritustel oma ohud, nt jahe ja vihmane ilm. aga teisalt, kui on hea üritus, siis ei takista pisike ebamugavus ka mitte.
päev algas küll niiöelda ootamatult ja üsnagi hallilt, aga läks aina paremaks ja hetkeks on mõnus rahulolu. aga teatavasti ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna, nii et..
kaneelilõõts
minu esimene lõõtsana tehtud kaneelisai. ameeriklastel on see pull bread-tüüpi asjandus suhteliselt levinud, nii soolase kui magusana, meil nagu mitte. kuna täna oli lootust, et me ei pea pojaga kahekesi seda sööma, sai tehtud. täitsa nämm. retsept on täiesti leitav otsingutega.
täpsustus veidi hiljem: arutasime just seda lõõtsa-asja, keegi tegi veel ja selgus, et on mitu retsepti. et siis ca 28x12cm vormi on selle retsepti kogus täitsa paras. teise järgi tuleb pea poole rohkem taigent ja siis pole imestada, et see vormist välja ronib. minu muutus oli see, et panin ca 120-130ml piima, vee jätsin ära ja vanilliekstrakti asemel oli mul vaniljesuhkrut mingi ebamäärane kogus 😛
Ayra
sõbranna tuli katsikule 🙂 kummalist pidi jah, et mitte mina ei läinud katsikule. igatahes on tegu toreda neljakuuseks saava preiliga, kes vaatas mu punast pead ja no ausõna, itsitas selle peale.
Ayra
Ayra emaga oli meil juba klassikaline kiluvõiku-menüü. hea suutäis, ma ütlen. viimase võiku pistis minu laps pintslisse.
viimane kiluvõiku
Jazzkaare paviljonile lähenesime ringiga, aga tühja, aega oli. täitsa viisakas koht, garderoobiga ja puha. külm ka ei olnud, kuigi ma ei tea, kas see oli sellest, et päike säras peale või on seal mingi lisasoojendus. õhutorud olid küll täitsa olemas.
Tõnis Mägi ansambli ja Otsa-kooli puhkpillibändiga, Muus Bluus
kontsert oli muidugi vinge. ei olnud ainult bluus, selge see. aga kui keegi tuleb ütlema, et bluusi ei saa eesti keeles laulda, siis vabandage mind.. saab küll.
need puhkpillid olid päris vahvalt siia-sinna sisse sobitatud. mõnes palas rohkem, mõnes vähem, mõnes üldse mitte. soolodeni välja. eksole, kuna Otsa-kooli poisid olid, siis enamuses päris noored ja see mõjus mu lapsele igatahes innustavalt.
Mägi ja bänd, noh, kas peab veel ütlema, et nad on head?
kontsert läks Klassikaraadiole linti ka, peab kaval silma peal hoidma.
peaaegu lõhnav pilt
Sadama turg, nagu karta, ON jazzipaviljonile liiga lähedal. nüüd köök lõhnab. rosmariini jätsin järgmisele kontserdile 😛
natuke nostalgiat ja vanamoodsa tehnika õpet lapsele ka. vinüülplaadid, mida mul on omajagu. mängija, mis ikkagi kuidagi töötab. peamine repertuaar: bondi-muusika Londono sümfooniaorkestri esituses ja Fabrizio deep-house plaat 😛
Jazzkaare ilm peaks olema päikseline 🙂 aga küll läheb ka, nagu ilmateade lubab.
muidugi, Jazzkaare telk on ohtlikult lähedal Sadama turule, aga küll ma selle ka kuidagi ära haldan.
siinkohal muidugi ma mõtlen, et kas sellise telgi heli on nüüd just nii hea, kui peaks (päris ‘tore’ on ju kuulda, kui Erm ütleb otse välja, et peale Sakala lammutamist on raske leida suurt saali, kus heli kõlaks jazzile sobivalt.. tõesti, vähemalt Nokia ja Saku suurhall on küll kohutavad kohad muusikaürituste jaoks), aga ilmselt nad ikka on selle korralikult läbi mõelnud. kurb on see, et mõnel esinemisel, kuhu tahaks, jääb käimata. aga teisalt ei saagi kunagi kõike, mida tahad. valikute küsimus siiski. seekordsete valikute juures lähtun lapsest ja tema huvist. küll ma ise jõuan veel.
hästi lahe on, et neil on ka tasuta üritusi linnaruumis. nii et tegelikult ei ole meie oma kava veel üldse päris paigas.
igatahes, igatahes. see mu noormees esineb ise ka maikuus paar korda. vat siis, kuidas nad kasvavad..
esmaspäeval Riigikogu lahtiste uste päevale pole mõtet pooleks tunniks temaga ometi minna. eriti arvestades sealsete koridoride pikkust. samas vaade kohvikust on päris kena.
asjad liiguvad vääramatult suunas, kuhu peab. olgu see suund siis just selline, nagu on.
kui kõik teoks saab, siis ohohohooo 😛
aga selge see, et elul ei saagi lasta igavaks minna. niigi ongi üsna kaua suhteliselt vegeteerimine olnud.
siiski peaks end veel natuke rohkem kokku võtma. jänes šampust ei joo. ebaõnnestumine näitab, et oled siiski milleski õnnestunud (kui sa pingutad, et ebaõnnestuda ja see nii lähebki, kas sul siis õnnestus või ebaõnnestus? :P).
vanus, muide, on pluss. kes oleks osanud seda arvata aastat 10-15 tagasi?
minu puhul ma tunnen täiega, et vanus annab vabaduse. kui vaadata seda listi, siis mida aeg edasi, seda lihtsam see kõik on. mõni punkt tahab veel veidi arenemist, aga ma tean, et see kõik tuleb.
jajah, kõike seda räägivad eneseabiraamatud ka – kuid see muutus peab algama seestpoolt. käib mingi vaikne sisemine plõks.. ja tajudki, et elu on lill ning hea on teada, kes-mis sa oled. ning leppida sellega enda juures, mis väga ei meeldigi.
sest ma olen kes ma olen. ning ma olen ammu öelnud – kellele ei meeldi, see astub ära.
hommikul vaatasin kalendrit, aknast välja ja jälle kalendrit. ahah.
eilsest jäin päris edukalt ellu. kuigi vahepeal oli üsna piinlik ka. aga siiski, koos kogu kahe kilo kuivatatud kikerhernestega olin lõpuks kodus. punane kleit aga kummitab. sõbranna vaatas pilti ja leidis, et see on nagu kaader mingist filmist. hmhm. suvaline kehva kvaliteediga moblaplõks. vat siis. aga Instagram oma filtritega, mis teevad ilusast pildist samasuguse kräpi, nagu mu mobla loomulikult teeb, on ju ka popp. elu ja asjad, ma ütlen..
selle kuu eestikeelse National Geographicu olen vist maha maganud. nüüd saan lapselt piki päid ja jalgu.
ahjaa, matemaatikakänguru pani mind imestama, ta oli oma vanuseklassis 71 punktiga 120st esimese kümnendiku peal umbes ning oma koolist parim. täiesti hämmastav. tegelikult ei ole see ju hea tulemus ometi. taustaks artikkel matemaatikaolümpiaadidest.
muusikalaager, kuhu ametlikult saab 11ndast eluaastast, lubab siiski tal osaleda, sest tase pidi piisav olema 🙂
15.25: NG siiski täiesti olemas. kleit kah. ja päike on väljas. aeg panna hautis tulele.
