see päev on jälle lihtsalt kuskile ära läinud. ometi sai varakult alustatud.
kui ikka pole vaja, siis ma ei suuda väga omale ajaplaane koostada või ka mõttes tehtud plaanidest kuigi täpselt kinni pidada – vähemalt seni, kuni asi puudutab ainult mind.
näiteks Jazzkaare trammiprojekt sisustas oluliselt pikema aja, kui mõtlesin. no et sai peaaegu et linna tagasi sõidetud ka (laps, muide sõitiski, mina lahkusin ikkagi mingil hetkel).
kui ette teada, et selline asi (peamiselt improvisatsiooniline) toimub, siis on päris tore sõita. piletikontrollid käisid ka, selleks tuli joonelt üks MuPo-laul 🙂
mõne suvalise pealetulija ehmatas see asi muidugi ära küll. no ei olnud kusagil silti trammi küljes ju ka, et jazzitramm või midagi. mingi inimene vist isegi õiendas midagi, kuigi enamik siiski paistsid pealtnäha päris hästi toime tulevat.
müstilisem oli see, et kui tramm peaaegu Koplisse jõudis, hakkas hoopis trammijuht õiendama, et talle ikka ei sobi. ometi oli luba ja kokkulepe trammipargiga olemas (mida alustuseks ka juhile näidati). et tööandja ilmselgelt ei olnud informeerinud vastava trammi juhti toimuvast muusikaüritusest. pikk tramm, muusikud taga otsas.. nojah.
et Koplis sai siis tagasisõiduks kolitud teise, lühikesse trammi. selle juhiga räägiti kohe sotid selgeks ja korralikult ning mängiti juhi tellimisel ka bluusi. ja hiljem oli repertuaaris ka lastelauluke, kuna trammis oli mõnigi laps (no selline aiaealine).
igatahes, nagu juba aru võis saada, siis minu isiklik laps keeldus trammist lahkumast enne, kui muusikudki. ning leidis, et lahe sündmus oli.
kevad lõhnab kui kollased nartsissid.