päev algas küll niiöelda ootamatult ja üsnagi hallilt, aga läks aina paremaks ja hetkeks on mõnus rahulolu. aga teatavasti ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna, nii et..
minu esimene lõõtsana tehtud kaneelisai. ameeriklastel on see pull bread-tüüpi asjandus suhteliselt levinud, nii soolase kui magusana, meil nagu mitte. kuna täna oli lootust, et me ei pea pojaga kahekesi seda sööma, sai tehtud. täitsa nämm. retsept on täiesti leitav otsingutega.
täpsustus veidi hiljem: arutasime just seda lõõtsa-asja, keegi tegi veel ja selgus, et on mitu retsepti. et siis ca 28x12cm vormi on selle retsepti kogus täitsa paras. teise järgi tuleb pea poole rohkem taigent ja siis pole imestada, et see vormist välja ronib. minu muutus oli see, et panin ca 120-130ml piima, vee jätsin ära ja vanilliekstrakti asemel oli mul vaniljesuhkrut mingi ebamäärane kogus 😛
sõbranna tuli katsikule 🙂 kummalist pidi jah, et mitte mina ei läinud katsikule. igatahes on tegu toreda neljakuuseks saava preiliga, kes vaatas mu punast pead ja no ausõna, itsitas selle peale.
Ayra emaga oli meil juba klassikaline kiluvõiku-menüü. hea suutäis, ma ütlen. viimase võiku pistis minu laps pintslisse.
Jazzkaare paviljonile lähenesime ringiga, aga tühja, aega oli. täitsa viisakas koht, garderoobiga ja puha. külm ka ei olnud, kuigi ma ei tea, kas see oli sellest, et päike säras peale või on seal mingi lisasoojendus. õhutorud olid küll täitsa olemas.
kontsert oli muidugi vinge. ei olnud ainult bluus, selge see. aga kui keegi tuleb ütlema, et bluusi ei saa eesti keeles laulda, siis vabandage mind.. saab küll.
need puhkpillid olid päris vahvalt siia-sinna sisse sobitatud. mõnes palas rohkem, mõnes vähem, mõnes üldse mitte. soolodeni välja. eksole, kuna Otsa-kooli poisid olid, siis enamuses päris noored ja see mõjus mu lapsele igatahes innustavalt.
Mägi ja bänd, noh, kas peab veel ütlema, et nad on head?
kontsert läks Klassikaraadiole linti ka, peab kaval silma peal hoidma.
Sadama turg, nagu karta, ON jazzipaviljonile liiga lähedal. nüüd köök lõhnab. rosmariini jätsin järgmisele kontserdile 😛
natuke nostalgiat ja vanamoodsa tehnika õpet lapsele ka. vinüülplaadid, mida mul on omajagu. mängija, mis ikkagi kuidagi töötab. peamine repertuaar: bondi-muusika Londono sümfooniaorkestri esituses ja Fabrizio deep-house plaat 😛
rahulolu päevast.