mõne asjaga end sidudes ei kujuta ette, kui ebameeldivaks see lõpuks muutub. aga noh, iga asi on kogemus ja seega mingitpidi vajalik. elus peab kontraste olema. läbi nende suudan ma ise ennastki üllatada.
Poliss, film, mille kohta ma ei oska jälle eriti midagi öelda. ega ma ei pea ka muidugi.
esimene emotsioon on, et väga lärmakas, väsitav ja hüplik. hiljem tulid paar stseeni, mis seda natuke leevendasid, aga tegelikult oli siiski minu jaoks väga läbiv.
kuidas need lapsed mängima oli saadud, ma ei tea. selline tunne, et osa olid dokumentaalkaadrid, samas jälle kahtlane.
ebamäärased suhted. vanemate-laste, politseinike, fotograafi suhted..
politsei töömeetodid hämmastasid. see koht, kus nad kambakesi irvitasid väärkoheldud tüdruku üle, oli ikka väga jube. ülekuulamised kambakesi, kogu toaga.. ohver ja ahistaja koos ülekuulamisel.. oeh. huvitav, kas seal käib see töö tõesti niimoodi? mitte et ma teaksin, kuidas meil käib, ma miskipärast arvan, et mitte päris nii. aga ma ei tea, võib-olla on samamaoodi.
täispakitud film ikkagi. väga-väga palju situatsioone. väga kauged seosed (ehk mõtle ise).
ja kui sa oled selline, keda lasteaia kontsert nutma ajab, siis ei ole mõistlik seda filmi vaatama minna ilmselt.