põmmdi!
äratus tabas mind jälle täiesti ootamatult. nagu kõik need viimased.. x nädalat.
aga vähemalt ei juhtunud see, mida ma õhtul voodisse heites juba kartma hakkasin: et rohi mõjub ja just seda halvemat pidi. eiei, mitte kõrvalnähud, vaid tulemus võibki saabuda erinevalt. õnneks väikese toas ringijalutamise ja õigel küljel magamisega kadus valuhakatis ära.
eile õhtul pilli harjutades suutis laps mind üllatada. nimelt eilse raamatusaagi seas oli talle Jüri Arraku illustratsioonidega Suur Tõll, ise valis. minu jaoks olid Arraku piltidega raamatud lapse jaoks alati natuke jubedad, nende piltide stiil ja ekspressiivsus ei läinud mulle mitte. aga poisslaps on ilmselt tugevama närviga, igatahes tema suuresti piltide järgi valiski selle.
novot, ja nüüd pilli harjutama hakates võttis ja asetas ta selle raamatu noodipuldile ja ütles, et tema mängib täna Suurt Tõllu (enne oli läbi lugenud ka muidugi). ja mängiski! keeras aga lehti ja oli aru saada küll, kus on lahing ja kus Tõllu tapetakse. ja muuhulgas ütlen, et see muusika oli ka kuidagi arraklikult ekspressiivne.
kuna ma tean, et talle ei meeldi, kui tema harjutamisi salvestatakse, siis mul ongi sellest ainult mäluvideo 🙁 ja noote ta kirja ka veel ei pane, ilmselt ei oska. ehk et puhtalt noodid oskakski ehk, aga rütm jms (seal olid rütmimuutused ka sees ikka) oleks talle ilmselgelt liiga raske. no ja tema puhul on üsna tüüpiline, et ta ei julge alustada asjadega, mida ta ei oska; tahaks ikka kohe vingelt osata.
et ehk täiesti hämmastav oli ja mul jääb üle loota, et ta kunagi ikkagi suudab kirja panna.. küll ilmselgelt on see lugu siis teistsugune.
mõttelageduses on selgus.
