kollane päike, oranž kass ja endine unekas.
Paavli ja Popovi kaltsukate raamaturiiulid on ühed jubedad kohad. liiga lähedal ka mulle. jama on see, et sealt saab veel odavamaltki, kui e-raamatuid saab (kuigi mul ei ole viimastega hetkel midagi teha, arvutist lugeda ei meeldi ja lugerit veel pole).
ko-hu-tav. kuigi üks müüja, kellele ma makstes ‘kurtsin’, vaatas mind ja ütles, et tema inglise keeles ei loe üldse. õnnelik inimene 😛
mina pean lihtsalt katsuma end nendest eemal hoida.
kui õnnestub.
ega ma väga usu küll..
raamturiiul elab niigi oma elu. peab varsti jälle sortima. sest noh, kuigi mõne meelest on selline riiul intelligentsi näitaja, siis mina miskipärast põen aegajalt oma riiulit. füüsiliselt võtab ta ju vähe ruumi, aga ta täidab ruumi suures ulatuses.
üleüldse, see meenutab mulle, et ma tahaksin kabinetti, garderoobi ja buduaari. ja siis külalistetuba 😛
nagu see lapse unelmate kodu, millest ta sügisel kuskile vihikusse kirjutas. et 8-toaline maja külas mere lähedal. kuigi ma ütlesin talle juba siis, et tema peab tolmuimejaga neid tubasid siis üle käima kah. ja no päris ausalt jaguks natuke vähemast ka.
aga see selleks. sest kogu selle pealtnäha kena idee juures on väga palju väga nõrku kohti.
laps nõudis söögiks maisi ega uskunud, kui ma ütlesin, et ei ole veel hooaeg. turul veendus ta selles ise. leppisime siis maisiga salatis, kus oli veel värsket koriandrit, tomatit, sibulat ja avokaadot. kiideti heaks.
õues oleks tahtnud küll grillida jah, aga saime muudmoodi hakkama.
kui ma ühel kenal hommikul oma mailikastist neid iga kord uutelt ja erinevatelt aadressidelt tulevaid maile ei leia, mida prügikasti saata, on vist korraga imelik tunne küll.
enne õhtust krimkat pean ma raamatu läbi saama. sest ma võin vaadata küll, kui ma tean, mis juhtub ja kes asja taga on, aga lugeda on siis juba igav.