ma ei ole ebausklik. kolmeteistkümnes kuupäev on nagu iga teine. nagu Karahh tabavalt veel märkis, “13. ja esmaspäev on palju hullem kui 13. ja reede. Umbes samapalju hullem kuivõrd suvaline esmaspäev võrrelduna suvalise reedega.”
aga ilmselgelt ei ole tänased probleemid seotud ei kuu- ega nädalapäevaga. ilmselt lihtsalt on selline kuuseis, et asjad tõusevad pinnale, mind üht- või teistpidi riivates. ehk siis aeg taaskord mõelda, kas üldse tasub püüelda ja pingutada. kui asjad, mis on oma meelest korralikult (ja oma teadmiste-volituste piires ongi) tehtud, osutuvad hiljem vigasteks (aga info selle kohta tuleb kunagi siis, kui enam ei saa olukorda muuta) ning kõik vaatavad minu poole.. kui ühe teise, vabatahtliku tegevusega seotult, tõuseb üles nii palju jama ja vassimist ja kummalisi fakte, mis sisuliselt teeb edasitegutsemise võimatuks ja hetkel olen ilmselt mina see, kes peab nüüd midagigi otsustama (aga sellel otsusel ei ole jõudu, kui kõik muu ei vasta reeglistikule).. ja veel mõned õhus hõljuvad ‘asjakesed’..
.. siis tekib jälle vägisi kõigele käega löömise tunne. milleks see kõik, milleks? mina ju kulun ka seeläbi.
aga teine pool on see kogemusepool. igast asjast on midagi õppida, alati.
ning kui mina tahan, et mingid asjad oleksid paremad, siis on ka minu kohus mingeid asju püüda muuta. need asjad ei pea siinkohal olema ekvivalentsed, pigem on see mingi ‘jäävuse seaduse’ moodi mõtteke.
päev pole muidugi veel kaugeltki läbi..
aga jah, niipalju siis lõõgastumisest 😛