saatsin poisi lõunast sõbra juurde Kalamajja. et on mõnda aega seal ja siis lähevad kinno Ivan Tsareevitsit vaatama. viis minutit enne seansi algust heliseb telefon ja poeg kurdab, et nad alles ootavad trammi ja kas nad ikka jõuavad. et ta unustas käekella koju ja siis oli keeruline kella jälgida. oeh.
igatahes leidsin jooksult, et 20 minutit hiljem algab Alvini ja koopaoravate seanss, see oli neil ka nägemata, suunasin nad siis sujuvalt sinna. no et nad ikka midagi näeksid ja ühisürituses ei pettuks. see sobis neile väga hästi.
kui laps siis lõpuks koju jõudis, oli tal mulle väike üllatus: pisike martsipansüda 🙂 nii armas.
aga et asi liiga ilus ei tunduks, selgus just hetk tagasi, et tal on homseks suur hulk õppimist tegemata veel (sest hommikul ega eile ei viitsinud), nii et piraadifilmi vaatamise asemel toimub nüüd hoopis õppimine.
ma küll olen talle kogu aeg rääkinud, et see pühapäevaõhtune õppimine niimoodi on jama, aga no seljas elada ei ole ka mõtet.
