lumi-lumi-lumi!
ma olen täiega rahul, sest lõpuks ometi on väljas see, mida saab talveks nimetada. ja kuigi on oht, et see mõne päeva pärast sulab, on vähemalt praegu hea. hoobilt on mingit energiat juures.
eile oli vahva hispaania-õhtu. seekordne sofasurfar oli nimelt hispaaniast ja lahkelt nõus hispaania tortillat ja pan tumacat (umbes nagu singikattega bruchetta – ja ma ei pea bruchetta all silmas suvalist kattega saia-leiba, nagu paljud eesti toidukohad viimasel ajal) tegema. paar surfajat sai veel kutsutud ja oli vahva väike rahvusvaheline seltskond. söögi vahele improviseerisime muusikat ka.
täna käisime mingis kohalikus suvalises kohvikus, mina ja poeg. mingi vene pere pidas seal parajasti vist väikest pidu, muuhulgas olid seltskonnas ka kolm last, neist pisem selline natuke üle aastane preili. ning muidugi oli tal igav ning traageldas seal ringi, nihutas toole ning väga ei hoolinud (ilmselt) vanaema keelamisest. minu poiss vaatas seda ja tõdes, et ta mõistab nüüd küll, miks väikeseid lapsi väga peenetesse kohtadesse sööma ei võeta. ühtlasi uuris, et kuidas temaga see asi oli. ütlesin, nagu oli: et me ei käinud jah kuskil peenetes kohtades (ei käi nüüdki), aga üldiselt ta väga ringi ei ole mööbeldanud. muidugi, ma oma mälu järgi sellises vanuses veel ei käinud kohvikute temaga; hiljem oli ta juba suurem ja siis oli natuke lihtsam. ka pole ma lapsega olnud söögikohas kauem, kui vaja. ja üldse on mul kohati selline mõistlik ja iseenesest vaikne lapsuke, kes ei kipu suvaliselt ringi sibelema.
kaltsukast leidis poiss omale parajad suusasaapad, aga me ei julgenud osta, sest samas oli müügil ainult kaks paari suuski täiesti teistsuguste klambritega ja mul pole aimugi, kas sellele saapale leiaks midagi.
