Kuu: jaanuar 2012

teadagi – kõik pole kuld, mis hiilgab. aga ega mittehiilgav ka seda ei ole. ehk siis kui kaua võib teha tööd (noh, lisatööna küll), mille kohta sisetunne ütleb teisel päeval, et see ei ole ikka mulle? liiga kergelt ei taha ka alla anda, aga mis teha, kui ma tunnen, et mul ei ole selle jaoks energiat ja see, mida ma teha tahan, on ikka hoopis muu?
totter tunne on. et tegelikult ma ju aimasin, et see ei ole päris see, kuid lasin end nö ära rääkida. no milleks küll..
väsitab ju selline asi pealekauba. nii töö mõttes kui põdemise mõttes (et miks, mis ja kuidas, eksole).

poeg tõi koolist oma joonistusi koju. väga lahedad!

pidu peetud. meie kliimas ei saa kunagi kindel olla, mis ilm on, ma ei julgenud jälle jätta mingi õuepeo peale. lihtsalt et kui siis ei ole ilma, on pea võimatu kohta leida, kus seda pidu siis pidada. ah et kodus? mul lööb siin vahel kaks poissigi juhtme kokku (sõltub), nii et kui siin peaks neid olema neli-viis, siis ilmselgelt ma tahaksin olla kusagil mujal. ei ole minus sellist tugevat ürgema.
aga lapsed jäid rahule, suurt orgunnimist ei olnud (paar näksi ja tort ja hulgaliselt juua), kingid vahvad (ei olnud ainult ümbrikud).
minul on peavalu.

meenus, neljapäeval oli kontsert. ma ei tea, mismoodi on võimalik, et kirjas on, et kestab 1h40min ja siis kestab tund kauem. aga nii oli.
ehk siis lapsele küll suur osa kontserti meeldis, kuid lõpuks oli väsinud.
ning pidin ühe Põhjala saarte häälte plaadi talle telefoni tõmbama ning Pink Floydi nõuab ka. vat kontserdil juhtus selline asi, et kanti ette PF-it Time, vahvas seades kahe saksofoniga, Artur Talvik tegi häält; ning ma muidugi mängitasin lapsele originaali ette. kui ta siis seda ka omale nõudis, jäin ma mõtlema, et kui eetiline on ikka kümnesele lapsele sellist musa ette sööta. võinoh, tegelikult pole siin midagi eetikaga pistmist. lihtsalt äkki peaks vahel kuulama mõnda kodumaist päris-raadiot.. skaieffemmi või midagi? äkki laps peaks ikka teadma ka tänapäeva popmuusikat? või et jõuab ta selleni ehk ise kuidagi?

valutan pead vaikselt edasi.

üritan end kätte võtta ja olla asjalik. juba lausa võtsin telefoni kätte, et mõni asi liikuma saada, aga hetkel veel siiski ei saanud.
sest kui ma jään niimoodi istuma ja mittemidagi tegema, siis ei viitsigi varsti liigutada. ma tean seda liiga hästi.

poiss käis eile noortekas ja muidugi mängisid nad muuhulgas õues lumesõda. selle käigus kadusid ühel klassivennal aga võtmed. minu poisi suureks üllatuseks läksid teised minema, kui nad võtmeid otsima hakkasid, nii et lõpuks olidki seal see poiss, kes võtmed kaotas, minu poiss ja ka üks noortekeskuse töötaja. kusjuures võtmeid nad selle lume seest ei leidnudki ja poisi ema olla väga kuri olnud. minu oma laenas emale helistamiseks veel telefoni (‘ma valisin ise numbri ja see oli pikk number, nagu sa ütlesid, et peab olema’).
igatahes jah, oli lapsel kaks imestamisobjekti: sõbrad, kes ära kadusid, kui nö lõbu läbi sai; ning ema, kes oli niigi õnnetu lapse peale võtmete kaotamise pärast karjunud. esimese kohta leidis ta lihtsalt, et miks teised ei võinuks ka appi jääda otsima; teise kohta ta sai aru, et emale ei meeldi jah, kui laps midagi ära kaotab, aga et miks peab selle pärast nii kuri olema?
muidugi oli ta mul koju jõudes läbimärg ja üsna hilja tuli ka – aga mina ei hakanud teemat üles tõstma üldse, sest noh, õppida väga ei olnud ja riided kuivavad ära ja lõpuks tegustses ta oma parima südametunnistuse järgi.

muuhulgas rääkis ta veel, et selle poisi ema teenib päris vähe ja nad elavad üsna vaeselt. somehow on mul töökohta kuuldes siiski tunne, et ma ei teeni just rohkem. kus on vaesuse kriteerium laste jaoks? sest poeg vist ei taju, et ega meiegi rikkalt ei ela. aga midagi muud peab olema, sest mulle tunduv, et see vaesuse tajumine ei sõltu puhtalt sissetulekutest.

aga ma ei lähe selle teemaga edasi, sest ma lihtsalt väldin rahale mõtlemist. ma ei taha seda hullu lootusetusetundelist stressi, mis võiks vaesuse lahkamisel tekkida, pigem püüan päevhaaval vaikselt toime tulla.

ahjaa, muuhulgas on mu laps juba mitu korda ‘Stiilipäeviku’ reklaami peale mulle naeratades öelnud, et ma peaksin sinna minema. peaks teda pinnima, et miks ikka – sest ma nüüd päris stiilitu ei ole ometi, samuti pole mul mingit kihku lasta Saagimit oma riidekappi tuulama.