oeh

teadagi – kõik pole kuld, mis hiilgab. aga ega mittehiilgav ka seda ei ole. ehk siis kui kaua võib teha tööd (noh, lisatööna küll), mille kohta sisetunne ütleb teisel päeval, et see ei ole ikka mulle? liiga kergelt ei taha ka alla anda, aga mis teha, kui ma tunnen, et mul ei ole selle jaoks energiat ja see, mida ma teha tahan, on ikka hoopis muu?
totter tunne on. et tegelikult ma ju aimasin, et see ei ole päris see, kuid lasin end nö ära rääkida. no milleks küll..
väsitab ju selline asi pealekauba. nii töö mõttes kui põdemise mõttes (et miks, mis ja kuidas, eksole).

poeg tõi koolist oma joonistusi koju. väga lahedad!

une näod

talvine madal päike heidab tuppa kollast valgust. varju peal mängleb radikast tõusev soojus, huvitav, muidu ma seda ei näe, aga varju suudab jätta. õhk jätab varju.
kass mõnuleb päikeses ja mina vedelen niisama. on selline päev. ma ei ole just haige, aga kurk kriibib ja kasutan ära juhust, et võingi lihtsalt raamatu, tee ja meega olla.

öösel unes ma rändasin jälle. kodumaal, lõunaosariikides. nagu ikka, jäävad meelde mõned detailid.
laupäeva pärastlõuna. tahan helistada, aga ei saa, automaatjutt teatab, et kuna ma olen jätnud eelmisel nädalal mailile saadetud mobiilifirma kliendiküsitlusele vastamata, on mu teenuste kasutamine piiratud. vajadusel võin pöörduda nende lähimassse esindusse. imekombel selles linnakeses on see olemas, kuid laupäeva pärastlõunal muidugi juba suletud. suundun otsima kohta, kust osta siis suvaline kõnekaart. aga linnakeses toimub mingi üritus, on tsirkust, kontserte, pirukaid ja kohvi, klaasist purskaev, aga ei ühtegi putkat. kohalikud naeratavad mulle ebaeestlaslikult sõbralikult, kuid ei juhata mind kusagile.
ma ei mäleta, mis edasi sai.

endiselt on mingi vaimne väsimus ja asjad, millest ei tahaks teada. millele mõtlemine paneb seesmiselt röökima. teisalt on muidugi asjad, mis panevad mõttes naeratama.
peaks hakkama lotot mängima.

26.01

külm, kuigi toas pole külm. peavalu. mõni seelik kipub üle puusade vajuma (mida ma ei taha), aga sealt, kus võiks midagi maha minna, ei lähe mitte. söömist on lihtne piirata, kui lihtsalt pole võimalust kogu aeg süüa. olgu siis põhjuseks aeg või raha. see-eest ma joon. palju. vett. aga nagu näha, on peavalu sellest hoolimata.
isegi meie väikeses kohalikus poekeses oli pecorinot. muidugi jäi ostmata.

taas mitu töökohta. üksikema elu. ei jaksa mina võidelda, et üüratut lapseraha nõutada. nagu mõni teeb. olgu selleks siis moraalne-materiaalne alus või mitte. nii et raban. pole vägapäris minu maitse järgi, aga vaatame. mõnel pool on arenguvõimalusi ka.

tegin ühele kursusetööle retsensiooni, juhendan teist.

talveund tahaks. või head õhtusööki, pikka ööd (ma kukun ära poole õhtu pealt niig ju..), head hommikusööki. mida ise ei pea tegema.

10 aastat

kümme aastat tagasi olin ma täitsa haiglas, ema toeks ja ämmakas tegemas otsust kutsuda arst – sest kaua võib. kuigi see ei olnud üldse kaua, kui objektiivselt võtta. lihtsalt asjaolusid arvestades ehk subjektiivselt..
aga sel aastal ei ole meil paar minutit enne poolt kaheksat õhtul pojaga torti ja küünlaid. sest laps ise on teisel sünnipäeval ära. nii see lahkukasvamine algab.
“emme, kas sa oled väga kurb, et ma pool kaheksa kodus ei ole?”
“no vaata, me oleme peaaegu igal aastal ikka sel ajal koogilt küünlaid puhunud ja kooki söönud.. ”
“aga emme, ma tahan ju nii väga sinna sünnipäevale minna.. ”
“no mine-mine, ei ole midagi, et sel aastal teistmoodi”

aga natuke kooki on mul ikka kapis, ehk poiss jaksab peale sünnat veel süüa tükikese 🙂
aitäh, armas RM, et sa olemas oled!

sünnipäevast ja kontserdist

pidu peetud. meie kliimas ei saa kunagi kindel olla, mis ilm on, ma ei julgenud jälle jätta mingi õuepeo peale. lihtsalt et kui siis ei ole ilma, on pea võimatu kohta leida, kus seda pidu siis pidada. ah et kodus? mul lööb siin vahel kaks poissigi juhtme kokku (sõltub), nii et kui siin peaks neid olema neli-viis, siis ilmselgelt ma tahaksin olla kusagil mujal. ei ole minus sellist tugevat ürgema.
aga lapsed jäid rahule, suurt orgunnimist ei olnud (paar näksi ja tort ja hulgaliselt juua), kingid vahvad (ei olnud ainult ümbrikud).
minul on peavalu.

meenus, neljapäeval oli kontsert. ma ei tea, mismoodi on võimalik, et kirjas on, et kestab 1h40min ja siis kestab tund kauem. aga nii oli.
ehk siis lapsele küll suur osa kontserti meeldis, kuid lõpuks oli väsinud.
ning pidin ühe Põhjala saarte häälte plaadi talle telefoni tõmbama ning Pink Floydi nõuab ka. vat kontserdil juhtus selline asi, et kanti ette PF-it Time, vahvas seades kahe saksofoniga, Artur Talvik tegi häält; ning ma muidugi mängitasin lapsele originaali ette. kui ta siis seda ka omale nõudis, jäin ma mõtlema, et kui eetiline on ikka kümnesele lapsele sellist musa ette sööta. võinoh, tegelikult pole siin midagi eetikaga pistmist. lihtsalt äkki peaks vahel kuulama mõnda kodumaist päris-raadiot.. skaieffemmi või midagi? äkki laps peaks ikka teadma ka tänapäeva popmuusikat? või et jõuab ta selleni ehk ise kuidagi?

valutan pead vaikselt edasi.

talveuni

kas sellel, et ma viimasel ajal umbes kell 10 õhtul tunnen, et ma ei jaksa enam hetkegi toimetada ja pean KOHE magama saama (tegelikult on see tunne juba paar tundi varem) on seos sellega, et ma õhtuti püüan vähem süüa? samas ei tähenda see, et ma hommikuti kergemini üles saaksin, ikka magaksin meelsasti päeva takkaotsa maha. kui ma õhtuti näksin, siis ei ole nii unine, veider nagu või mis?
teisalt, ma olen alati kahtlustanud, et tervislikud eluviisid on natuke kahtlased. just täna lugesin (paar tundi peale joogatundi), et kuskil ‘meerikas ilmus mingi tõsine artikkel jooga kahjulikkusest. a nojah, kui samas kirjutab keegi, et ta sai ka mingi vigastuse joogatunnis, sest klass oli liiga täis ja ta oli mingis imelikus asendis, no siis ma ka ei tea. teengi järelduse, et kui nüüd seda va tervislikkust propageeritakse ja KÕIK sellega tegelema hakkavad, siis tekivadki ju sellised probleemid. ning kui tegelejaid on palju, siis ikka ‘juhtub’.
muuhulgas, kui me tahaks, et kõik maakera inimesed sööksid mahetoitu (tervislik ju?), siis see ei oleks lihtsalt võimalik. sest sellekt on vaja rohkem põllumaad, kui meil kuiva maad ongi. teisalt, muidugi, eks siis jääks tugevamad ellu – aga ma ei ole kindel, et ma nende hulgas oleksin. sest kui ma nii palju magada tahan, siis ma ilmselgelt ei ole tugev. eelised oleks aga ilmselt nendel arenguriikide inimestel (ja ka hulgal eestlastel), kes ongi harjunud sööma imevähe ja siis, kui midagi kätte satub. muuhulgas pole neil vajadust näiteks tervislike eluviiside järele, sest neil kulub kogu energia enese elushoidmiseks. läänemaailma figuuriprobleeme neil ka ei tohiks olla.

unine inimene ei tohi blogida, vaat, mis selles nüüd välja tuli.
ahjaa, muidugi, kui on ikka vaja seepärast tervislik olla, et mingid näitajad on väga paigast ära, on natuke teine asi. siis ilmselt tasub natuke end hoida. kuigi lõpuks sureme maha nagunii.

kultuurne aastaalgus jätkub. esmaspäeval oli kino, eile oli Tartu (kindlasti on see mõne tartlase meelest kultuuriüritus), homme on kontsert.

kibemagus

saatsin poisi lõunast sõbra juurde Kalamajja. et on mõnda aega seal ja siis lähevad kinno Ivan Tsareevitsit vaatama. viis minutit enne seansi algust heliseb telefon ja poeg kurdab, et nad alles ootavad trammi ja kas nad ikka jõuavad. et ta unustas käekella koju ja siis oli keeruline kella jälgida. oeh.
igatahes leidsin jooksult, et 20 minutit hiljem algab Alvini ja koopaoravate seanss, see oli neil ka nägemata, suunasin nad siis sujuvalt sinna. no et nad ikka midagi näeksid ja ühisürituses ei pettuks. see sobis neile väga hästi.

kui laps siis lõpuks koju jõudis, oli tal mulle väike üllatus: pisike martsipansüda 🙂 nii armas.

aga et asi liiga ilus ei tunduks, selgus just hetk tagasi, et tal on homseks suur hulk õppimist tegemata veel (sest hommikul ega eile ei viitsinud), nii et piraadifilmi vaatamise asemel toimub nüüd hoopis õppimine.
ma küll olen talle kogu aeg rääkinud, et see pühapäevaõhtune õppimine niimoodi on jama, aga no seljas elada ei ole ka mõtet.

Virginia Woolfi ei karda me

NO99 etendusest ma ei olegi kirjutanud muud, kui et jäi väga virrvarriks ja emotsioon kuidagi puudulikuks.
Linnateateri tükk meeldis mulle isiklikult rohkem. jah, nõus, see on ilmselt klassikalisemalt tehtud. ehk ma ei julge neid otse võrrelda, ajafaktor tuleb ju ka mängu (ma olen nagu umbes ammu üritanud Linnakasse pileteid saada, haa, no ei saa!). kammersaal oma väiksuses andis oma osa etendusse (ja piltetite mittesaadavusse). näitlejad olid head (NO omas olid ka head näitlejad muidugi). nii et jah, üldiselt jäit täitsa rahule.
väike miinus oli mu oma suhteline väsimus. teatris haigutada on ilge!
ja ma ei tea, miskipärast tuli praegu pähe mõte, et ma tahaksin Ülle Kaljustet Martha rollis näha.

miinus tuleb kohviku-poolele. kammersaali kohvikut teenindab see restoran, mis Linnateatri keldris on ja kuidas nad ei suuda ometi panna vaheajaks sinna kahte teenindajat? need vaheajad olid nii 10-15 minti ja selle ajaga jõutigi teenindada nii 10-15 inimest, siis hakkas teatritöötaja kellukesega juba ringi kolistama ja saali ajama. hea pirukas oli, aga ebameeldiv oli seda õgida viisaka söömise asemel.

õhtu oli vihmane.

pingevabadus

eile käisin üle mingi umbes kahe ja poole aasta uuesti joogas. no algajates, sest ma ei ole kunagi kaugemale jõudnudki. käin selle mõnenädalase algajate värgi läbi ja mõtlen siis, mis ja kas edasi. et kuidas mu selg reageerib ja kuidas kasu tundub olevat. harjutusi ei tee muidugi nii, et seljal valus, aga mõned mõjud võivad ju hiljem ilmneda.

aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis pingetest. kes joogas on käinud, see teab seda nö kolmanda silma lõdvestamist küll: tavaliselt on kusagil otsaesise taga pea sees üks punkt, mis on enamasti pinges, aga me oleme selle pingega igapäevaselt harjunud ja ei pane tähele. kui nüüd rahulikult hingates keskenduda sellele piirkonnale, siis on need pinged üsna lihtsalt leitavad ja ka vabaks lastavad. no ongi nii, et lihtsalt nagu lõdvestad ja lased sellel pingel minna. igatahes see toimib täiesti igapäevaselt ka, kui sellele mõelda.
novot, aga ma pole seda ammu teinud ja mäletan, et kui eelmine kord joogas käisin, siis läks ikka iga kord mingi hulk aega, et see koht vabastada.
nojah, aga eile juhtus see, et ma jäin hätta. ehk ma ei leinud sealt olulisi pingeid. üks pisike asi nagu oli, ja see oli kõik. silmatagused olid ka ‘puhtad’.
ja see oli ikka täitsa üllatav. sest kuigi ma muidu tunnen ise ka, et sisemine olemine on rahulikum (väliselt on rabamist maa ja ilm), oli siiski kummaline teada, et mu päevades on hetki, mil ei olegi kogunenud pingeid. ehk siis ilmselgelt ongi midagi positiivsemaks muutunud 🙂

õhtul oli Linnateatris Virginia Woolf. aga sellest kirjutan ma ühel teisel homsel. sest see ei sobitu siia kuidagi.

süda õige koha peal

üritan end kätte võtta ja olla asjalik. juba lausa võtsin telefoni kätte, et mõni asi liikuma saada, aga hetkel veel siiski ei saanud.
sest kui ma jään niimoodi istuma ja mittemidagi tegema, siis ei viitsigi varsti liigutada. ma tean seda liiga hästi.

poiss käis eile noortekas ja muidugi mängisid nad muuhulgas õues lumesõda. selle käigus kadusid ühel klassivennal aga võtmed. minu poisi suureks üllatuseks läksid teised minema, kui nad võtmeid otsima hakkasid, nii et lõpuks olidki seal see poiss, kes võtmed kaotas, minu poiss ja ka üks noortekeskuse töötaja. kusjuures võtmeid nad selle lume seest ei leidnudki ja poisi ema olla väga kuri olnud. minu oma laenas emale helistamiseks veel telefoni (‘ma valisin ise numbri ja see oli pikk number, nagu sa ütlesid, et peab olema’).
igatahes jah, oli lapsel kaks imestamisobjekti: sõbrad, kes ära kadusid, kui nö lõbu läbi sai; ning ema, kes oli niigi õnnetu lapse peale võtmete kaotamise pärast karjunud. esimese kohta leidis ta lihtsalt, et miks teised ei võinuks ka appi jääda otsima; teise kohta ta sai aru, et emale ei meeldi jah, kui laps midagi ära kaotab, aga et miks peab selle pärast nii kuri olema?
muidugi oli ta mul koju jõudes läbimärg ja üsna hilja tuli ka – aga mina ei hakanud teemat üles tõstma üldse, sest noh, õppida väga ei olnud ja riided kuivavad ära ja lõpuks tegustses ta oma parima südametunnistuse järgi.

muuhulgas rääkis ta veel, et selle poisi ema teenib päris vähe ja nad elavad üsna vaeselt. somehow on mul töökohta kuuldes siiski tunne, et ma ei teeni just rohkem. kus on vaesuse kriteerium laste jaoks? sest poeg vist ei taju, et ega meiegi rikkalt ei ela. aga midagi muud peab olema, sest mulle tunduv, et see vaesuse tajumine ei sõltu puhtalt sissetulekutest.

aga ma ei lähe selle teemaga edasi, sest ma lihtsalt väldin rahale mõtlemist. ma ei taha seda hullu lootusetusetundelist stressi, mis võiks vaesuse lahkamisel tekkida, pigem püüan päevhaaval vaikselt toime tulla.

ahjaa, muuhulgas on mu laps juba mitu korda ‘Stiilipäeviku’ reklaami peale mulle naeratades öelnud, et ma peaksin sinna minema. peaks teda pinnima, et miks ikka – sest ma nüüd päris stiilitu ei ole ometi, samuti pole mul mingit kihku lasta Saagimit oma riidekappi tuulama.