kanakints õunte ja küüslauguga

üle pika aja toidujuttu ka. mitte et ma vahepeal süüa teinud ei oleks, aga selliseid tavalisi asju – või siis pole pildistanud.
ega see siin ka midagi väga erilist ei ole, ongi täpselt see, mis pealkirjas. lihtsalt mõtlesin, et võiks olla natuke teistmoodi kanakintsud kui mingid tavalised ja netis sobrades sattusin mingi sellise retsepti otsa.

4 kanakintsu
4 hapukamat õuna
6 küünt küüslauku
0,5tl kaneeli
0,5tl jahvatatud muskaatpähklit
veidi ürte maitse järgi
soola, pipart

pane ahi sooja 220 kraadi juurde.
puhasta õunad, soovi korral koori. haki kuubikuteks. puhasta ja peenesta küüslaugud, sega õuntega. lisa kaneel ja muskaatpähkel ning soovi korral natuke ürte (salvei sobib siia hästi, aga nn pitsaürdid ka). aseta ahjuvormi põhja.
lao õunasegule kanakintsud (filee jääb siin kuivaks, kints on parem, ükskõik, kas kondiga või ilma), raputa peale soola ja pipart, mina lisasin veel ühte kanamaitseainet, mis mul on.
küpseta ahjus nii 45-50 minutit.
serveerimisel suru õunad ja küüslauk veidi ühtlasemaks seguks.

arusaamatu, lihtsalt

ma ei saa aru, miks on inimestel mõnikord nii raske aru saada, kui nendega tapvalt aus olla (peaks vähemtapvalt olema?) ning miks ei saada aru seosest põhjus – tagajärg? ma ei räägi lastest, eksole. vähemalt pealtnäha on tegu täiskasvanutega.
mingit pläma ajades on tihti lihtsam, ma tean. aga, mõnel on kusagil südametunnistuse riismed, mis lükkavad vahel selle pläma kõrvale.

ehk peaks ka taktikat muutma?

no tööintervjuul. mina kipun küll nende juures selline viks ja viisakas olema (no ma tegelikult olen ka viks ja viisakas), aga ma täitsa usun, et alati ei ole see õigustatud. samas, siiski, ma arvan, et kui olla tapvalt aus, siis enamikel juhtudel tööandja arvab, et ma tulin nalja tegema.
et ausus on üldse üks imelik asi, mis võib hulka jamasid tekitada, on mingi teise hetke teema.

http://www.thedoghousediaries.com

raha-numbrid

uus raha varsti kuu aega olnud ja seoses sellega on mul mõned täiesti uued ja isiklikud suhted rahaga. nii et hindade muutusi ja selliseid asju ma täna siin ei puutu.

et siis euro-kroon-kroon-euro. nagu ma arvasin, nii ongi – ega ma teadlikult küll midagi ümber ei kalkuleeri. esimesel nädalal ehk käis see mõte rohkem, et kui palju ma siis maksan, enam mitte väga. samas, ei saa salata, mingi laias laastus 15ga läbikorrutamine kuskil taustal ikka käib. kuigi kui ma sellele jälile saan, siis nullin ära.
kui see raha juba on, siis on vaja sellega ka võimalikult kiirelt ära harjuda. edasi-tagasi arvutamine küll abiks ei ole. ja kui on tooted kõrvuti, oskan ma ju hinnata, mis on odavam ja mis kallim. lisaks on siiski enamasti kroonihinnad kõrval ka (haa, turul muide alati ei ole, erinevalt poodidest; aga see mind ei häiri ka).
ja midagi suurt ma ostnud ei ole sel aastal veel.

no ja teine asi on see, et mingi hulk inimesi on sellised, kes leiavad, et hinnad on nii väikesed (ma kasutan nimme seda sõna, mitte et madalad) ja kõik tundub nii odav ja ostavad asju, siis mul on otse vastupidi. ma annan 5 eurot käest ära palju vastumeelsemalt kui enne 100 krooni. kui ma käin poes ja läheb üle 10 euro, siis see tundub maru kallis. igatahes kallim kui paarisaja krooni eest poeskäimine. et nende väikeste arvude juures tundub kõik mulle märksa kallim, kui enne.
aga sellele on ka seletust pakutud: esiteks on nüüd võimalik võrrelda muu Euroopaga, teiseks on sissetulekute ja väljaminekute suhe väikeste arvudega paremini tajutav kuidagi.
või ma ei tea muidugi, millest see mul just on.

ja mündid ei valmista mulle ka probleemi. ei nende hulk ega nendega toimetulemine. eks ole reisidel ka käidud ja võõra rahaga arveldatud, mis siin ikka keerulisemat nüüdki.

selleks korraks taas ühel pool

poja sünnipäevaga siis. kõik pidustused edukalt läbitud, hoolimata säästueelarvest.
ainus probleem, et Legosid oli sünnipäevaks liiga vähe (kuigi ma tean, neid on siin majas mõne tüübi arvates alati liiga vähe ja minu arvates on neid oluliselt rohkem, kui võiks) ning nendestki ei olnud ükski tähesõdade oma 😛 noh, kuigi saadud ninjalegod on ka väga head siiski, nagu selgus.

jälle abiks otsijatele

päris huvitav on aegajalt pilk peale visata, mis otsingusõnadega siia jõutud on. ma siis võtan mõne jälle ette, et järgmistel otsijatel lihtsam oleks.

enne nädalavahetust on ühest Tallinna eliitkoolidest (no ikka nendest viiest kõige eliitsemast) tuldud siia otsinguga ‘mida teha kunstitunnis algklassides’. esimene mõte oli, et kas seda on otsinud õpetaja või õpilane, hm. seda, mis vahet sel on, kumb on otsinud, aimab vist igaüks. samas ma ei saa aru, miks peaks seda mõni õpilane otsima. seega – eliitkoolis, mida kiidetakse ja lubatakse väga head õpet ja parimaid õpetajaid, töötavad tegelikult täiesti tavaliselt inimesed, kellel on ideepuudus. no ma saan aru jah, et ilmselt mõneski neist koolidest on see kunstitund ilmselt pigem mingi segav tegur, mille arvelt saab vähem nö erialatunde teha. aga sellest hoolimata oleksin ma lapsevanemana päris kurb, kui õpetajal ei ole eriti mõtetki, mida teha. ma saan aru jah, et kõiki asju alati ei oska ja otsitakse mingeid konkreetsemaid juhendeid ja võtteid, ka ideede otsimisest saan täiesti aru – neile rüblikutele tuleb ju erinevaid asju pakkuda. aga konkreetse otsingu sõnastus tekitab minus küll väga vastakaid mõtteid ja paneb pigem siiski arvama, et seal on ideedega ikka väga kitsas.
aga mis siin ikka, eksole, et natukene aidata, laon mõned laiemad ja väga erinevad ideed välja, osa neist küll vist rohkem käsitöövaldkonna omad küll (mina ei ole üldse ise selline ideedeinimene ja kui ma suudaksin viis kunstitundi ära sisustada, tunneksin ma end juba täiesti tegijana): kaarte annab teha igasugusteks tähtpäevadeks, kasutades erinevaid tehnikaid ja vahendeid; kalka ja musta paberi abil vitraažitaolisi asju; origamit (voltimist); õlipastellide ja akvarelli segatehnikat; kipsiga jäljendite võtmine; nööpidest jms ehete tegemine..
tegelikult on Kajakas ilmselt see, kes oskaks aidata.

ja need, kes otsivad siin kirjandeid: tõesti, kirjutage ise. jälle, ma saan aru, kui otsitakse ideid, aga siin on näha ju, et otsitakse konkreetsemaid vihjeid või, miks ka mitte, valmis jutte. kirjuta parem ise ja saa oma aus kolm kätte selmet teisi plagieerida või keegi ära moosida. ma olen ise oma elus käinud ka päris palju koolis ja tean täpselt, kui raske ja lootusetu vahel on. seda tunnet tean ka, et ma ei oska mitte midagi ja ei jõua ka. ning et ei taha. aga see on väike eneseületamise küsimus. ah et on kiire? no siis tuleb hakata kohe tegema lihtsalt. kirjuta valmis ja lase kellelgi üle lugeda, kes parandab need komad ära ja suuremad stiilivead välja toob. vähemalt oled ise teinud.
ning kui ei ole selget mõtet, siis hakkagi kirja panema seda, mis pähe tuleb, küll siis kasvab selle ümber see kirjand ka.

une näod, vol. lugematu

kui tavaliselt jäävad mulle meelde kuidagi häirivad unenäod (nt üleeilne, mingi õudukataoline, mida ma kiirelt unustada püüdsin), siis tänases unes oli hea ja soe tunne. sellist tüüpi, mida ma pole reaalselt ammu tundnud ja mida ma ilmselt ka pisut pelgaksin. aga unes oli see omal kohal. suur soe ja pehme mõnulemise tunne.
aga päikest ei ole ikka näha.

mütsid

heegeldamise asemel sain hoopis kudumise 😛 triibumütse teen. hetkel väga hea tegevus pealegi, piisavalt monotoonne ja rahulik. ja no kõige hullem ei tulegi välja, arvestades, et ma ei pea end mingiks kudujaks. hetkel tundub küll, et see müts, mis peaks natuke laiem olema, on pisut kitsam – aga teine tundus ka algul hulka pisem, kui ma mäletan.

muide, parimat lavaši Tallinnas saab ilmselgelt Sadama turult.