ma sõin praegu šokolaadi, saamata sellest mingit naudingut. arusaamatu. siiani ootan seda mõnusat tunnet, mida aga ei ole. kräpp, ma ütlen. ja miks see nii on, ah? mina ei tea, aga midagi peab minu sees väga rikkis olema igatahes.
hämming.
pooltunnikese tagasi helistas tädi juhtiva mobiilioperaatori juurest ja pakkus mulle imesoodustusi, et ma neile üle tuleksin. no ausalt, esimesed kuud oleksin küll või sees ilmselt ja ei peaks suurt midagi maksma. aga teisalt on sellised asjad alati trikiga ning teadagi, aastakese-paari pärast oleksin samasugune vana klient, kellele midagi ei pakuta. nii et jäi ära, sest ma tõesti ei usu sellistesse asjadesse. isegi ajutise kokkuhoiu nimel mitte.
kuigi laiemas plaanis mind ikka häirib küll see (just telekommunikatsioonifirmade) suhtumine, et uus klient on hea, aga kes juba on pikalt olnud, sellele ei ole vaja mingeid erisoodustusi lojaalsuse eest teha.
ehk taas kord, lojaalsus on laiemas plaanis ikka mingi iganenud väärtus.
aga sellest hoolimata ei viitsi ma ringi tõmmelda ja vahetada teenusepakkujaid. seni, kuni ei toimu mingit suurt põhimõttelist muutust kellegi poolt.