sõin sibula-küüslaugu salatit ja homme lehkan nagu kopli trammi parimad eksemplarid. aga mis teha. ma tahan, et see kurgu umbesolemise tunne ära kaoks. ja see raskus peas samuti.
ja hetkel, kui ma mõtlen, et mul on kõik tasakaalus, suudab ikkagi üks inimene mind endast välja lüüa. täiesti möödaminnes. jah, ilmselgelt on oma roll sellel neetud tõvel ja sellel, et ma olen päev otsa jälle ühe veebiga jännanud ja see võttis ka palju energiat, sest ma olen igaks järgmiseks korraks detailid ära unustanud ja hakkan peaaegu nagu algusest.
kuigi mis vahet seal on, kui tulemus on selline, nagu on. ja ma ei saa jalutama ka minna, sest ma ei lähe ometi täna nüüd enam õue, kui olen päev läbi seda vältinud.
õnneks tuleb öö ja ärgates on hommik valgust täis ning ilusam.
