sooja tahaks (ehk tšillipada)

enesetunne on täiesti sügisene – ehk siis mingi tõvesegune. selle kiuste oli ka tänase ilmaga õuetegemisi, natuke. aga külmavärinad ei kipu kaduma ka peale teejoomist.
täna teen selle tšillipaja, mis eile tegemata jäi. või mingi modifikatsiooni sellest. kuigi tahaks pikali olla ja mittemidagi teha.
kuna ma retsepti siit ei leidnud ja otsisin seda tükk aega, siis kopeerin ära. Toi & Trend ajakirja FB lehelt on see pärit.
ja ma olen teinud modifikatsioonidega, nt tšillikastet pole alati olnud. ja täna ei ole purgiube ka, keedan tavalisi. ja tsillikauna ei ole, on tšillihelbeid (mis on väga teravad). igatahes ma loodan, et see soojendab.

1 mugulsibul
1 küüslauguküüs
1 punane paprika
1 tšillikaun
500g kodust hakkliha
1 supilusikatäis õli
1 tl tšillipulbrit
1 tl soola
1/2-1 dl magusat tšillikastet (nt Santa Maria oma)
1 dl vett
1 purk maisi (ca 350 g)
1 purk punaseid ube (kidney beans) ca 400 g
1 purk valgeid ube ca 400 g
1 dl hakitud peterselli

1. Koor ja tükelda sibul, küüslauk, paprika ning tšillipiprakaun.
2. Kuumuta pannil õli ja pruunista seejärel sibul, küüslauk, paprika ja hakkliha. Lisa tšillipiprapulber, sool, tšilli ning sega. Lisa vesi, keera pisut kuumust maha ning lase segul podiseda ca 5 minutit.
3. Loputa ja nõruta mais ning oad ja lisa nad seejärel pannile. Kuumuta mõned minutid.
4. Raputa peale peterselli ja serveeri koos riisiga või tortilla sisse keeratuna. Tortillad võid enne serveerimist kergelt pannil soojaks lasta.

kell 20.02: leidsin ikkagi selle retsepti oma blogist, on varem ka siin olnud, küll kommentaarina. pilt on ka olemas.

september

september köögis on see aeg, mil annid ei mahu kuidagi kuhugi ära. siis tunnen sahvrist sügavalt puudust.
peeti unustasin nagunii tuua. eks teinekord.

poolest päevast hakkas mul ka sügis pihta. olemine kiskus uimaseks ja kurk natuke umbe. nii ongi. tee ja tee.

õunu on ka palju, ma neid ei üritanudki kusagile mahutada. ja mais, muidugi mais, mida praegu isegi poodides vabalt saada on – aga see pole oma omaaiatoodang muidugi.

laupäev, mu arm

nojah, seda pealkirja võib vabalt ka irooniaga võtta.
mitte, et mul laupäevade vastu midagi oleks – nädalavahetused kipuvad lihtsalt väsitavad olema, muud midagi.

tänane ‘programm’ algas küll oluliselt hiljem, kui arvasin. ropp peavalu ei ole hea baas, et varakult liikuma saada. no ja teisalt, enamvähem senikaua tuli vihmahoogusid ka, kuni me ükskord õue saime. muidugi panin ma jalga oma pruunid (hah, selle sügise moevärv!) Nokiad ja võtsime suuuuure vihmavarju kaasa. ma arvan, et sellel on oma osa vihma peletamises, nagu ikka.
igatahes leidsin, et kolm tundi peale avamist ei ole mõtet minna rattalaadele ja ka Nõmme tänavaturg jäi ära (‘aga siin on tihe padukas’, ütles tuttav internetis, ‘nii et sihi tänavast on saanud jõgi, ma pakun.’). ning selle, et Ökomässu raames oli töötuba, mille käigus õpetati kõigest kättejuhtuvast midagi ilusat tegema, nojah, selle lugesin ka linnas plakatilt veerand tundi peale töökoja algust. ei jõua kõigega kursis olla, kui ühel laupäeval toimub NII palju asju.
ja autotuna tuleb neid plaane nagunii sättida.

igatahes, Sadama turg oli kuulutanud, et nad on oma asju ümber paigutanud ja et on sügiskaupa ja et Vana-Torokse on oma letti laiendanud. nagunii on sink otsa saamas, nii et sobis minna küll.
oligi asi kompaktsemaks tehtud. algul oli ka kompaktne, aga see asukoht, onju, see jääb ikka inimeste teest kuidagi kõrvale ja tallinlasel pole tegelikult põhjust sinna sadama poole minna. mul on ikka see hirm, et kui isegi Rotermanni turgu ei saadud toimuma (kuigi sealkandis nüüd ikka liigub juba rahvast ka), siis Sadama turu asukoht on kohati veel hullem. olgu, autoga pole probleemi minna muidugi – aga jälle, sinna peab ikkagi spetsiaalselt minema. aga ma võtan selle tee ikka ja jälle ette, sest esiteks saab sealt tõesti head kaupa (oh, nii häid salateid, kui proua Aino käest, ei oska mina küll linnasm ujalt leida; või seesama Vana-Torokse sink, mis on suitsuahju mitte ainult kaugelt näinud, vaid seal sees ka käinud; Pekero suured vutimunad jnejne) ja teiseks, kui see mulle meeldib, siis ma ilmselgelt peangi seal käima, et ühel kenal päeva ei peaks leidma, et asi kinni on. nagunii nende lahtiolekuajad lühenevad pidevalt.
nojah, niisis oli seal nüüd natuke laiendusi ja ümberpaigutusi. vaatasime taas üle käsitöö, ostsin jupi sinki, talukana täna mitte – suured olid väga ja mul on paar kanatükki kodus. aga küll ma seda kana ka ostan, me saame sealt päris mitu sööki siis. papa Joe juurest ostsin elus esimest korda bulgurit ja kikerherneid, poiss sai ühe trügi maiustusejupi. käsitööšokolaadi pipraga ja kohvišokolaadi sai ostetud – aga maitsenud ma veel ei ole; UUs-Kongo proua Ainolt läks seekord kaubaks värske hapukapsas, kuigi ausalt, see rooma salat nägi seal ka ropult hea välja (mh, ikkagi kana ja rooma salat ja üks caesar? juustu saab ju ka kohapealt). roogitud koha jäi täna ostmata, sest kala peaks ikka üsna samal päeval võimalusel ära tegema. ma väga seda võimalust (targu), ette ei näinud. Gruusia köögi jaoks ei olnud kõht veel piisavalt tühi, küll aga ostsime limpsi: üks virsiku ja teine punase viimanarja oma. saperavi, muide. ehk siis mari, mis on üks Gruusia tuntumaid veiniviimarjasorte, millest tehakse mitmeid erinevaid veine.
kuna Türgi maitse pood oli reklaaminud, et nende juures saab täna kohvi maitsta – ja mitte ainult türgi kohvi, siis astusime sinnagi sisse. teatasin rõõmsalt, et täna pidi mingi maitsemine olema ja müüjanna naeris selle peale, et ta oli just mõelnud, et kes seda facebooki teadet ikka loeb, aga näe.. no ja uuris, et mis kohvi ma muidu teen-joon. selgus, et neil on türgi kohvi tegemise masin ja presskann, käpaga vms varianti hetkel ei ole. nii et maitsta saime küll, türgi kohvina tehtud (aga saime ohtralt piima lisada), kuid anti kotikesega ube kaasa ka, et ikka oma masinaga järgi proovida. jälle, mõnus väikepoe suhtumine. ning nagu nimigi ütleb, ei koosne nende sortiment ainult kohvist.

nii et, nagu aru saada, lahkusime turult kahe täis kotiga. täiesti plaanimatult. ja suundusime Solarisse, sest seal oli mingi mängude päev. mina istusin maha ja laps lippas ringi natuke. peamise aja küll We Play poes. hankis sealt omale uue Lego-kataloogi ja ostsis, heh, oma elu esimesed Mighty Beanzid (no vaadake linki, mina ei oska ka seletada, mis need on) – sest need olid StarWarsi omad, muidugi!

noh, ja mingil hetkel oli ma avastanud, et olen oma telefoni koju jätnud. aga Soomest Eestis viibiv sõbranna pidi just täna minuga kokku saama. nii et mingil hetkel võtsin lapse telefoni, logisin oma google kontaktidesse ja sain sõbrannaga ühendust. oh kui hea, et sellised asjad ikka niimoodi ligipääsetavalt kusagil olemas on, tänapäeva võimalused – sest ma ei ole, hoolimata mitmekordsest katsetamisest, mingi märkmikuinimene olnud. aga kalender-kontaktid netis ja telefonis sünkros töötab mu puhul imehästi.

trammile minnes jäi veel ette üks riidepood, kust poiss sai omale kaks särki, ühe sellise kooliskäimise oma (‘ema, ma tahan selliseid korralike eest nööpida särke, soovitatavalt ruudulisi,’ teatas mu poeg mulle hiljuti. seesama, kellele ma esimesse klassi minnes hankisin mõned sellised, aga kes otsustas mingite üle pea käivate asjade kasuks siis) ja teise sellise igapäevase t-särgi.

ja siis otsustasime, et sööme väljas. mingi kord üsna hiljuti tuli poisiga teemaks, et tema meelest on väljassöömine see, et istumegi õues. tegin talle siis selgeks, et tegelikult on see kodust väljas söömine. ja üks üheksa-aastane peab seda ka ju oskama.
Kalamajja-Pelgulinna on ikka vaikselt tekkinud mingeid söögikohti, ülerahvastatud Boheemi ja F-hoone asemel läksime hoopis vaiksemasse Gustosse Balti Jaama juures. toit on seal täiesti hea ja hinnad sõbralikud. ja lisaks oli eripakkumises spagetid bolognese kastmega (lapsele) ning tallehakklihakotlett (mulle). see on jälle üks koht, kus ma vahel käin, et see ikka olemas oleks. vahel mööda sõites on seal ikka rahvast sees näha isegi mitme laua ümber, aga kui ma sees olen käinud, siis olulist massi ei ole. tore, kui peale meie veel ühes lauas kedagi on..
toiduga läks natuke kaua aega ja laps sõi isukalt ürdivõiga leiva ära. mõne hetke pärast tuli teenindaja taldrikuga, millel kaks kanapirukat ja ütles, et need on maja poolt, et me peame nii kaua ootama (a la carte kohta ei olnud nagu kaua veel küll). kui laps oli oma pirukaga ühele poole saanud, tulidki praed.
ja ausalt, nende kartulipuder oli küll hea (oli kartulipudru isu just ja neil oli see õnneks lisandivalikus), või maitse oli mõnusalt tunda. nojah, eksole, mõni leiaks selle peale, et jõle, nii palju võid – aga see ju hea maitse annabki!
kogu selle võiku ja piruka peale jäi laps oma pastaga muidu hätta, aga päris järgi jätta ka ei tahtnud, nii lasime kaasa pakkida. nähes, et üks pirukas on järgi, uuris teenindaja, kas soovime seda ka kaasa. eksole, maja poolt pirukas pakiti ka kenasti kaasa!

õhtul enne kuute olimegi kodus tagasi, siis tuli sõbranna. muuhulgas sain tunnustust oma viimase aja pidevalt asjade sorteerimisele – ta ütles, et mu korter tundubki suurem, kui ta kunagi arvanud on. ma ise tunnen, et siin on veel palju teha, kuid selline tunnustus vahele annab jõudu edagi tegutseda 🙂

ja nüüd istun siin väsinult.
ei jaksanud ma täna enam last utsitada ka (no nt sõbranna kõrvalt), et ta täna mõne kooliasja ära teeks. jaa, pühapäev on ees – aga kui ma mõtlen, mida kõike homme peab (või kas kõikejust peab, tahan äkki? või ikka pean? ma ei teagi..) ära tegema (ja et muidugi laps tahab õhtul Simpsonite pikka filmi vaadata), siis ei ole hommegi üleliia aega. ilmselgelt lapse toa suurkoristuseni jälle ei jõua..

aga nädalvahetused on ju toredad? küll nädala sees jõuab puhata 🙂

juba jälle on reede

ma otsisin praegu pilti, mida siia panna. no et ei oleks tühjus. ja ei ole võtta sellist neutraalset pildikest. kusagil on teised kettad, mis tuleb juhtmega siia taha panna, nendelt ehk leiaks ju. aga see tuletab meelde, et nendel ketastel on veel rohkem töötlemata pilte, kui olemasoleval – ja see ei ole kuigi innustav.

enne esimesse klassi minekut hankisin lapsele mõned viisakad särgid, millega koolis käia. ei sobinud, eelistas mingeid ülepea käivaid trikotaaže. nüüd olen vaadanud, et oleks ikka ka mõni üksik viisakam särk olemas, aga väga neid hankinud ei ole. mispeale ta on terve selle nädala kandnud selliseid natuke vabamas stiilis päevasärke ja teatas, et ta tahab sellistega koolis käia. täiesti ettearvamatu. lühikese varrukaga neid siiski on, eks siis mõtleb edasi.

eelmise nädavahetuse külaline maailma teiselt poolelt tegi ühel päeval skaibikõne naisele. kõne lõppedes ütles muuhulgas, et naine kaebas palju. ma seepeale arvasin, et eks naised ongi sellised, ma ise ka. aga et mingil määral olen hakanud ma mõistma, et vähem kaebamine teeb olemise kuidagi paremaks. keskendumise küsimus ilmselgelt: kui ma hädaldan, siis ma keskendun ju sellele probleemile. kui aga mitte, siis saan mõelda positiivsele.
aga muidugi ei toimi see alati ja igal pool. sest mingid kogemused ja mäletused ei lase seda.
kusagilt lugesin, et ühe negatiivse kogemuse kustutamiseks on vaja neli samatugevat positiivset.
segane sisemaailm ja emotsioonid.
‘andke mulle aega’, tahan ma öelda kogu maailmale. ‘küll siis loksub kõik paika. ja ruumi ka.’
aga tänapäeva maailmas teatavasti on aeg defitsiit.

kooliaasta algus

väga surnud blogi viimasel ajal siin. aga kui ei ole aega kirjutada, siis ei ole. lihtne?

pidev kontoritarvete otsimine. saan ühe asja ostetud, tuleb laps koolis teatega, et järgmist on vaja. tüütu. mõnes koolis antakse mingi nimekiri, meil mitte. klassiõpetaja ütles omad asjad ära, aineõpetajad annavad oma tundides juurde. ja raamatukiled, mul on hulk vales mõõdus kilesid üle. ometi olid mõõdud kaasas poes – eks järgmine kord võtan raamatud.

muusikakool ja noodivihik. ostsin suures formaadis, arvates, et see on mõnusam. aga siis selgus, et tund on seal klassis, kus ei ole laudu, vaid tooli küljes on need mingid lauanikerdised. mis esiteks vasakukäelisele, nagu selgus, on ebamugavad; ja teiseks ei mahu sinna suures formaadis vihik väga hästi. samas suht kallis muusikakool, ei tea, kas peaks juhatajale siiski teatama, et see on siuke imelik lahendus. teisalt ma saan aru, et nö tavakooli muusikakoolina on neil mõnevõrra piiratud võimalused kasvõi ruumide osas. aga kui ma maksan sellise enda jaoks üsna üüratu summa, siis ju võiks äkki tingimused ka olla?

trenn. poja teatas, et ujub edasi, sest saksofoni jaoks on ju vaja. ainult et täna pidin ta sisuliselt trenni peksma, telefoni teel. ning ma ei ole ise kuidagi rõõmus niimoodi, päris nukker on. sest ma saan ju aru ka, et vihm on ja et see trenn ei ole väga lähedal. iseasi, et meie lähedal ei olegi eriti midagi. ja päris ilma trennita võiks ta ju olla juhul, kui vabal ajal niisama õues kipuks olema – aga ta on selles suhtes tüüpiline linnalaps, et ei kipu. tema legotab selle asemel.
nii et jäi jälle lihtsalt see jutt, et ma püüan kusagilt leida midagi, mis talle sobiks ja oleks kodule lähemal. lihtsalt ma ise kahtlen sellise koha leidmises. et kui ma ka midagi leian, on see ikka kaugel. ainus asi: kui talle peaks juhtumisi väga meeldima, siis ilmselt ei loe kaugus. ahjaa, see tingimus on ka, et kahest korrast nädala praegu veel piisaks. aeg on siiski limiteeritud ja peab jääma niisama-aega ka.

ma olen vabadest päevadest väsinud.

andke aega!

mul on hetkel päevakorras see igavikuline küsimus: kuhu kaob raha (ja muuhulgas ka aeg) ja kust tuleb tolm (ning muuhulgas ka pesemata nõud – viimase puhul ma siiski aiman).

selgus, et hetkeseisuga laps ei jõua muusikakooli noodiõpetuse algtaseme tundi, sest ta koolitunnid lõppevad umbes siis, kui see algab. esimene kord läheb teise taseme tundi siis – aga kuna ta midagi ei tea, siis ma ei kujuta ette. ning sealt tormame pilliõpetaja juurde tutvust tegema. tore, et ma ise vaba olen vähemalt, et temaga ringi lipata. aga see graafik päris nii ei jää ka, õnneks. kuigi mul pole midagi selle vastu, et tal mõlemad tunnid ühel päeval on. ise majad vanalinna eri otstes on muidugi nats keerulisem.

kirbuturg, jaama turg, Uue Maailma päevad täna. seekord üsna saagirikas käik. kõik said midagi.
muuhulgas valis laps täiesti ise omale Disney loodushoiu raamatu ja oli ülirahul.
ahjaa, lisaks (lapsega meenus) juhtus täiesti võimatu asi: ma läksin eile lapsega poodi ja sain talle kaks paari velvetid kooli jaoks + mõne särgi ka. okei, velvetid on laiad, aga ta ise arvas, et vööga saab hakkama. loodame siis, et saab. sest on pükse, mille puhul ei aita vöö ka. lisaks muule oli hind ka normaalne. ning nagu ikka, mul ei olnud plaanis sinna poodi minna, aga kuna ma pidin natuke aega oma ööbijaga kohtumiseni parajaks tegema, siis astusime läbi, niisama.

napilt tuli pähe, et homme on traditsioonilin ePaldiski-üritus. peaaegu et plaanisin homse osaliselt täis. no õnneks pole midagi kapitaalset. lihtsalt pean nüüd mõtlema, kas teha kook täna õhtul valmis või tõusta homme tunnike varem, kui muidu peaks..

õpikud, ümbrispaberid, kilekaaned.. jaja, küll jõuan!
ja küll ma siis jõuan puhata ja mängida ka 🙂

esimene koolipäev, taas

väga väsitav, peaks ütlema. nüüd sain siis ka maha istuda.
eks oma osa on selles, et ma ikka ja jälle kraamin ka. ma ei tea, ma ei saa siin iialgi asju nii korda, nagu ma sooviksin. aga ma üritan vähemalt.
kodu on õunu täis, ploome on ka.
laps näib ülikonnas väga asjalik ja suur välja, aga homme on tema jaoks tähtsam päev, siis on musakooli avaaktus.