jube unekas on. plaanisin natuke tukkuda, kuni laps oma õhtuseid multikaid vaatab, aga sattusin väga ootamatult hoopis Jazzkaarele. noh, saab selleks korraks jälle linnukese kirja vähemalt.
enne seda olin lapsega linnas. ma olin ühest neist sooduskupongiportaalidest või kuidas neid nimetama peaks, ostnud voutšeri, kaks pitsat ühe hinnaga. pojal oli vahepeal jube pitsaperiood, siis hankisin. jõudsime poole viie ajal kohale, kahes lauas inimesed. selline koht, mis kutsub end restoraniks, ma nimetaksin, hm.. ma ei teagi. midagi söökla ja baari vahepealset äkki? et restorani mõõtu välja ei anna küll. kougin oma voutšeri välja ja hakkame pojaga valima, et mis pitsad siis võtta – kui teenindaja teatab puises eesti keeles, et 45 minutit peab ootama. mähh?? viitan, et inimesi ju peaaegu ei ole, vastab, et telefonitellimusi on palju. nojah, voutšeri eelviimane päev.. igal juhul arvasin, et sellise teenindusega nad ei saavuta eesmärki: tuua voutšeritega uusi kliente. ja nüüd mõtlen, et peaks ka helistama ja tellima ära, kuigi laps siis ilmselt nendest osa ei saa.
nii umbes kuu tagasi kasutasime seal esimese voutšeri ära, siis saime küll kiirelt, aga muljet koht ei jätnud. et me olene nüüd saanud siis täishinnaga pitsad hetkel, hea seegi, pole vähemalt päris peale maksnud.
no kuna laps oli nälgas, tahtis välja süüa ja mul ei olnud kodus ka midagi ette valmistatud, läksime mujale sööma. vahel ju võib.
ning sealt tiritgi otse Anna Buturlina kontserdile.
ma olen muidugi see, kes eelistab pigem moodsamat jazzu, aga vahel on selline klassikalisem ka väga hea kuulata.
kuigi vahepeal lõi jalg tuld.
nagu kahel viimasel ööl kella nelja paiku – mis on ka üks põhjus, miks ma loppis olen. täna ööseks panen kõik ravimid ja veetassi voodi kõrvale, et esimeste valuaitingute ilmudes ei mõtleks, et küll jääb järgi ja üritada edasi magada, vaid kohe midagi sisse võtta.
ahjaa, tasuline ravi. sõbranna täna ka torkis mind sellel teemal, kuni leidis, et kogu keha MRT maksab 1000. eurot. samas, nõus, mulle tuleks kümmekond kuud nälgimist kasuks küll, siis äkki kraabiks enamuse sellest rahast kokku. laps saab siis mingit odavat kräppi ka. hah.
no ja postkastis on taas eitav vastust potentsiaalsest töökohast. koht, kuhu väga tahtsin: see oleks olnud ilmselt küll üsna pingeline ja vähemalt algul keeruline töö, aga oma olemuselt mulle sobiv. nojah, mis sealt ikka oodata oli. eks ma teen mingi suure risti seinale, kui keegi mind tööle tahab.
samas olemasolevad tööparnerid hindavad mind endiselt ja see on hea. nädala jooksul olen saanud paar positiivset vastukaja.