pikk nädalavahetus on kenasti sujunud. õue ja grilli on saanud, rongisõitu ja riisumist ja salatihakkimist ja koogitegu ja hm, veel igasugu asju. ehk siis mõnusalt ja meeldivalt on läinud. ning kevad tuleb suurte sammudega. nädala algul nägin hulgim sinililli Narva-Jõesuus, nüüd hulka lähemal. ja mis sellest, et mõnel pool veel natuke seda kõva lund on – küll see ka kaob.
aga et asi oleks täiuslik, oskasin ma kivipõrandal libiseda. ei suutnud täna mõelda, mis siis õieti jalga panna, muidugi ei leidnud sobivaid kingi (või õigemini need lemmikud on ürgvanad) ja panin siis ikka saapad, millel on mingi veider kontsaplekk. ma ju ometi tean, et nendega peab ettevaatlik olema ja ikka oskan teha mingi vale liigutuse, ühel jalal – ning muidugi maandusin, lätaki, paremale puusale. ehk sellele, mis siis praegu terve on olnud. parema käe randme põrutasin ka ära, sest see ilmselt puht reflektiivselt üritas esimesena maanduda. imekombel on küll nahak träpsud, aga verd väljas mitte. ja täiesti arusaamatul kombel murdus kaks vasaku käe küünt kah.
ning muidugi, see seljavalu, mida vahepeal tunda ei olnud, on selle kukkumise peale jälle platsis.
ja seda rida täiendab veel ohatis. salalik kevad, nagu ikka.
nii ‘tore’.
ja, lähiajal kulub veidi mulle pöidlahoidmist ära.