jajah, mis sellest, et tegelikult on reede varahommik ja tehniliselt võttes neljapäeva õhtu. ma ei saa seda ka neljapäevaõhtuse hala all kirja panna, sest kalendris on ikkagi juba reede. ja kuna homme on nagunii püha, siis seda enam see tundub ka reede, olgugi et ei ole tegelikult.
see oli kohutavalt tore ja armas õhtu nende inimesetega, kes ehk ei olegi alati nii tuntavalt lähedased, kuid kellega koosolemine on alati selline posiitiivne ja tore ning ma tegelikult tean, et need on inimesed, kellele saab loota, keda võib usaldada. et kui neid ka alati ei ole, asjaolude sunnil, on nad mingil kombel siiski olemas, kui neid vaja on. füüsiliselt neid väga pole jah, viimasel ajal. elu ja töö on kaugemale viinud. aga see ei muuda midagi, see suhtlemine oli juba varem väga perioodiline.
lihtsalt täna ma korraga tundsin, kui vales suunas mu asjad kulgevad. algselt pidin kirjutama, et tundsin, kui mõttetu mu elu on, aga see ei anna õiget aimu. pigem on viga kogu üldises suundumuses – ja see ongi meil siin kodumaal (ja üldse kogu nn arenenud maailmas) valdav. et tegelikult on väärtused hoopis mujal, aga ma olen niivõrd kinni oma argielu pisiasjades ja ei suuda neist üle ega ümber vaadata. ning seetõttu, otse loomulikult, näen asju läbi mingi imeliku prisma ja ei lase neil minna. ma üritan kõike kusagile suunata, aga teen sellega asja ainult hullemaks. sest tegelik väärtus on kusagil mujal.
ja ometi ma tean, et ma vahel ju püüdlen mujale. ma tean, et mind peetakse sellepärast vahel veidraks. et ma ei kasuta oma ressursse täielikult ära. et ma lihtsalt võtan omale aega. et ma teen mingeid asju lihtsalt niisama. see on nii võõras ja vale ometi. läbi töö peab ju armastus tulema.
aga ei tule. kohe kindlasti mitte.
kuigi põlvkondi on selles vaimus kasvatatud.
aga mina, ma olen siiski liiga arg, et midagi kapitaalsemalt muuta. üritan kohaneda ümbritseva keskkonnaga selmet muuta keskkonda, kus ma eksisteerin.
viimases trollis satun ühe tuttava kõrvale, keda ma võimalusel pigem väldin. kes ilmselgelt on selle maailma jaoks samasugune võõrkeha, nagu mina – ainult teistmoodi. ning ilma pikemalt mõtlemata kutsub ta mind ühele oma üritusele, mis kohevarsti toimub ja ma tunnen, et isegi tema kõrval olen ma täiesti mõttetu olevus.
mmh, sellega ma alustasingi seda kirjutist. ring sai täis.
rohkem ei olegi midagi mõelda ega öelda.
seda tühjust, millega ma olen maailma täitnud, on raske millegi muuga täita. ainult mina saan seda teha.
kui ma selle võimaluse võtan.