kui ma täna köögi kollast lampi küürisin (ja mõtlesin, et mul veel on hõõgniidiga pirne varuks, aga mis siis saab, kui ükspäev enam ei ole? siis ei aita isegi kollane lamp, selle nö säästupirni valgus on jumala vale spektriga mu jaoks ju. ja siis mõtlesin veel sellele, kuidas üks sõbranna just on hädas, et tal on lampe vaja, kahte ühesugust, ja no ei ole midagi normaalset võtta ja ma olen täiesti nõus temaga – või miks mul muidu on elutoa üldvalgustiks labane odav paberkuppel? sest see annab enam-vähem normaalne hajutatud valguse, hõõgniidiga muidugi.. aga selge, et see sobibki siia minu kaootilisse segamini tuppa, mitte mingisse lambiga mittesobivas stiilis läbimõeldud interjööri), tuli taaskord pähe tõdemus, et kõik, mis minuga juhtunud on ja juhtub, on minu oma tegude tagajärg. ükskõik kuidas keegi minuga käitub või mida teeb, mis on minuga seotud: päästik olen ju ometi mina. kusagil on alati mingi minu sõna, minu tegu, minu mõte, mille tagajärjel juhtub kõik see, mis juhtub. on see siis positiivne või negatiivne. ma ei saa kunagi kellelgi näpuga näidata: vaata, mis sa tegid! sest kui mina oleksin teinud mõne asja teistmoodi, oleks ka minuga oldud teistmoodi. halvemini või paremini, kaugemal või lähemal. kõik, mis minuga juhtub, tuleneb minust.
aga muidugi selle juures ma ikka tänan neid, kes on minuga head olnud või kirun neid, kes on mulle halba teinud. sest ma võin ju teada, et selle allikas olen mina, aga emotsioonid jäävad emotsioonideks.
ning jah, halb ja hea on ka alati suhteline ning võivad ajas kohti vahetada. kogemusena on kõik väärtuslik. ning süüdistada ei ole küll mitte kedagi. mis kokkuvõtteks teeb tigedaks iseenda – ehk kogu maailma peale.