oh, ma ei või! see jalg ja valu hõlmab viimasel ajal suurema osa minu tunnetest ja emotsioonidest – ja see skaala on lai.
ning kuna see on suur osa mu elust hetkel, siis ilmselgelt halan ma siin ka. nagunii sõbrad-tuttavad tunnevad huvi, kuidas mu jalg on (kõige muu kõrval; eile õnnestus ühel inimesel küsida kohe paar küsimust ära, mis mu blogi lugedes tekkinud olid), lihtsam on ühe korraga ära kirjutada. seda enam, et kui ta juhtub hullult valutama (nagu viimased tund või natuke kauem), siis on absoluutselt kõige parem, kui ma ringi liikun. nii ma sahistan siin korteris sussi, ikka magamistoast kööki ja köögist magamistuppa, tuimad ringid. ja vahepeal peatun arvuti kõrval, et kaks lauset jälle kirja saada. lamada ei ole hea, sest jala jaoks vähem valutavat asendit ei ole. istuda ei ole ka hea.
piki säärekonti ja reit mööda üles – või siis äkki vastupidi, reit mööda alla ja piki säärekonti – on üks tuline okastraat, mida keegi keerutab ja liigutab üles-alla ka. vahepeal suretab natuke pöida, ilmselt seepärast, et see ei valuta (veel?).
olen selle aja jooksul (ca paar tundi nüüd on suhteliselt hull olnud) sisse võtnud kokku kolm tabletti, mis peaks valu maha võtma. nagu mingi narkar, ma ei või. väga ilge. ja ootan, just nagu narkargi, seda vabastavat kergendustunnet – minu puhul siis seda, et oooh, jalg ei valutagi, vähemalt mõneks hetkeks! ja need hetked saan ma normaalset liigutada ja olla. noh, mida ma püüan muidu ka, lihtsalt, et valus on.
see on tegelikult nii rõve asi, et ei oskagi õieti kirjeldada ja jääb üle loota, et enamik ei tunne seda ka mitte kunagi.
mingil kombel on need päevad, kui ma olen sunnitud rohkem ringi sebima, kuidagi paremad. kuigi need on füüiliselt närvid, on ilmselge seos olemas ka nende nn emotsionaalsete närvide ja mõttemaailmaga. ehk siis kui mu mõtted on mujal, siis see mõjub nii, et valu ka väga ei ole.
selles mõttes on need päevad, kui tegemist vähem, hullemad.
ja kui siis see hetk saabub, kui valu enam nagu polekski (päris ära ei kao pea kunagi), siis tahaks ainult magada. sest täiesti kummalisel kombel võtab valu väga hullult läbi ja kui seda ei ole, siis on kohutav füüsiline väsimus peal.
mis meenutab mu sünnitust: tuhud juba käisid, aga oli põhjuseid, miks ma pidin veel tagasi hoidma. aga valus oli ju. ja siis vahepeal olid need tuhudevahelised hetked, mõnikümmend sekundit, ja siis ma magasin või peaaegu magasin! jälle see paarekümmend sekundit peaaegu teadvusetut olekut kuni uue valuhooni. ja need olid nii nauditavad hetked..
ja praegu on sama, ainult ajaühikud on pikemad. ja noh, valu on teine, teises kohas, teistel põhjustel. muu skeem on lihtsalt väga sarnane.
varsti-varsti peaksid tabletid ikka mõjuma ka..