lähenemise küsimus

Kumba sa rohkem kardad – kas seda, et su elu võib muutuda või seda, et 10 aasta pärast on kõik täpselt nii nagu praegu?

täna oli see küsimus algselt ühe mu tuttava facebooki seinal – aga veidi hiljem sain teada, et ta ei mõelnud seda ise välja, vaid ka minu postkasti potstas üks seminarikutse sellise algusega.
nojah.
kui ma seda facebookis nägin, siis juba kohe mõtlesin, et eee.. ma nagu ei karda kumbagi. või et miks ma peaksin üldse tulevikku (või olevikku vms) kartma? ma ei salga, eks meil kõigil, ka minul, on oma väikesed hirmud alati – aga no ma ei tea, ma laias plaanis siiski ei karda tulevikku.
ning kui paar inimest vastas stiilis, et nad loodavad ikka, et läheb paremaks, mõtlesin mina muidugi, et nad vastavad valesti. küsitud ei olnud ju, kumba sa rohkem loodad – küsitud oli, kumba sa kardad!
see on täpselt sama, miks mulle ei meeldi igasugused üleskutsed, mis on millegi (või kellegi) vastu. selmet olla hinnatõusu vastu, on palju meeldivam olla madala hinna poolt. ning kui selle maili algus oleks olnud ‘Kumba sa rohkem loodad..’, siis ma oleksin ehk korralikult edasi lugenud ka.
aga nüüd ütles juba esimene lause ära, et see seminar ei ole mulle. see on neile, kes kardavad.

küll alles kirjutaks..

.. sest igasuguseid erinevaid mõtteid on. aga igasugu tegemist on ka ja nii need mõtted saavadki valmis peamiselt siis, kui ma olen kusagil arvutivabas tsoonis. ja arvuti taha jõudes on tunne, et ma kogu mõttekäiku küll ei viitsi enam kirja panna.

ning üleüldse tuli mingi käsitööhoog peale. ma peaksin siin vist ka rohkem demoma asju, mida ma teen. teisalt – mulle ei meeldi seisma teha ja seega ma ei tee lihtsalt niisama ka. kuigi karvane tunne, et kuna ma mõnda polümeerisavi tehnikat tahan veel proovida, siis siia ikka sigineb mõni vidin veel. aga ehetega on hea, neid ma kannan ikka, kui oma maitse järgi teen.
lihtsalt, annan siin ka teada, et nt igasugususeid pitse heegeldan ma hea meelega. mulle ei meeldi motiive kokku õmmelda ega mingeid suuri päevatekke ja kardinaid teha, aga muidu kui kellelgi on laudlina või mõni äärepits puudu – palunväga.

näpuharjutus fimoga

et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et laps tegi tarbekunstis mõned polümeersavist kuulikesed. talle väga meeldis ja juhtus nii, et üks mitmest jõuluvanast tõi talle fimokomplekt. peale seda, kui ta oli mulle ette näidanud, kuidas teha, kamandati järgmind kord mind tegema.
ausalt, ma ei ole üldse kursis ja kasutasin siis samasugust lihtsalt vormimist-kaunistamist, nagu laps ette oli näidanud. no ja midagi pidi ju nende katsetustega tegema ka. otsisin mõnda aega nööri, kuni eile leidsin ja nüüd lükkisin need mummud siis nöörile ära. tulemus on selline, et olen nõus kandma küll 🙂

töötaks õige?

täiesti tõsiselt, ma otsin tööd. ja nagu mulle eelmisel nädalal öeldi, on kõige olulisem ikkagi tutvus. mida ma peale tänast ringi tööportaalides usun ka. st jah, letti müüjaks saaks ilmselt niisama – aga selle palgaga ma ei tule toime, vabandage mind.

tööpakkumisi nagu ju on, aga – kui on vähegi pisemate nõudmistega, siis on suur hulk kandidaate ning kui on vähegi täpsem, siis jääb mul ikka üks-kaks nõutud eeldust-omadust puudu, vähemalt CV-st (kust peab tööandja teadma, mida ma tegelikult veel oskan lisaks sellele, mis ma CV-sse panna saan?). ja ei ole seda tüüpi ka, et sülitaks esitatud eeldustele ja lambist muudkui kandideeriks, kui vähegi tunnub sobiv töö olevat (osad on sellised ju).
see, et ma oskan lisaks mingitele ametlikult õpitud asjadele veel mustmiljon asja, suudan kiirelt õppida ja töötada – see ei paista ju mitte kusagilt välja. ilmselgelt ei suuda ma kedagi ära veenda, et ma tuleksin ka alarmsüsteemide paigaldamisega ilmselt toime, peale lühikest väljaõpet – kuna ma olen kodus vedanud nii kaableid kui programmeerinud erinevaid seadmeid.
või siis et eeldatakse kogemust antud valdkonnas – kui ma olen õppinud keskkonnateemat kuus aastat, siis kust mul peaks olema töökogemus võtta kohe? kuigi ma saan aru jah, kogemustega inimesel on lihtsam ja tööandjal on ka lihtsam.
ning need igasugused kontorispetsialistikohad – ilmselgelt on tänapäeval hulk inimesi, kellel on äri- või haldusjuhtimise koolitus läbitud ja samamoodi ilmselgelt võetakse selline tööle, sest kust kurat peaks see tööandja nägema mu omadusi, et ma juhin ja haldan ka tegelikult üsna vabalt, kuigi ilma koolituseta. või et ma oskan täiesti üle harju keskmise toime tulla nt seaduste jms lugemisega ja nendest arusaamisega?
ja muidugi motivatsioonikirjad, mille puhul ma saan küll tööandjast väga hästi aru, aga mis ajavad mul juuksed peas püsti. tööandja ise ei avalda tavaliselt suurt midagi – olgem ausad, enamik töökuulutusi on täis üldsõnalist kräppi. palka avaldavad üldse ainult nõrgad (well, minu meelest on ligikaudse palga suuruse näitamine tugev pluss tööandja poolele) – aga mina pean neile kirjutama pika essee, miks ma ikka tahaks neile tööle tulla. nojah, ilmselgelt, kui ma ei taha kirjutada, siis ma ei taha ikka niiväga seda tööd? või ei oska kirjutada? ei saa salata, ma teen ise ka tihti järeldusi inimese kohta juba sellest, kuidas ta kirjutab; kuid see ei tee motivatsioonikirju mulle kuidagi mugavamaks kirjutada.

ja üldse, kusagil internetiavarustes läks paar päeva tagasi teema tööviljakusele ja töö efektiivsusele, just palkade kontekstis. et nagu nt Soomes oleks tööviljakus suurem (näide oli stiilis, et eestis juuksur teenindab 6 klienti, keskmiselt 30EUR nägu, soomes aga 3 klienti, keskmiselt 80EUR nägu, majandusteadlane teeb tehte ja ütleb, et soomes on tööviljakus suurem, wtf??). kogu see teema pani mind aga mõtlema ona praegusele töökohale ja töö efektiivsusele ja ausalt, see pani mind pead vastu seina taguma. sest suhtarv ’igale reatöötajale oma ülemus’ ei ole just normaalne, lisaks, kui vanasti oligi üks ülemus ja muu töö oli meie teiste vahel ära jagatud, st me lihtsalt tegime selle kõik sujuvalt ära. aga et mitte saagida oksa, millel ma istun, ei peatu ma sel küsimusel hetkel pikemalt. sest no mina olen see reatööline ja teadagi, kui vaja, siis on ju keegi meist ikka üleliia.

aga pika jutu mõte on see, et ma otsin korralikku tööd korraliku palgaga. kuna tutvused loevad, siis palun väga – te ju teate mu oskusi, andke aga märku, kui midagi sobivat on. sobib ka osalise ajaga koht või projektid. väikese lapse kõrvalt oli mugav ‘neeger’ olla, aga enam pole vaja.

kui palju maksab laps?

vastus: nii palju, kui lapsele kulutad.
ma ei hakka siin rääkima mingist statistikast, kui palju maksab lapse üleskasvatamine. räägin pigem sellest, kuidas saada omale ‘kallis’ laps: annad sisse elatisnõude, kus tõestad, et enam-vähem kogu su kuupalk kulub lapsele ja tuleb puudugi. vot.

muidugi on kuupalk ka väga erinev. ja lapsed on erinevad.
aga kui mul ei ole raha, siis ma ei osta lapsele hirmkallist jopet, ei pane kallisse huvialaringi või eelkooli jnejne. linnas elades on pea alati võimalik leida erinevaid, odavamaid variante. ning kuidagi veider ongi tõdeda, et mõni väidab, et tema tervele, erivajadusteta lapsele kulub kuus summa, mis on enamvähem minu kuu sissetulek – ja selle juures veel väidab, et see pole tegelikult kõik.
jah, ma suudaksin ilmselt vabalt kulutada lapsele ka poole rohkem – kui mul oleks need võimalused! kuna ei ole, siis on mu lapse puhul tegu ‘odavlapsega’. sest no te mis tahad, ma ei saa sellist summat lapsele lihtsalt kulutada. jah, kui majandusliku poole pealt ma ei peaks praktiliselt üksi tegelema lapsega, siis ma võiksin kulutada lapsele rohkem, kui omale (miinimumelatise järgi; teatavasti peab kumbki vanem katma poole lapse kuludest). aga laias laastus, kuna ma tean, et ma pean siiski suures osas ise toime tulema, ei pane ma last kallisse ringi, vaid otsin odavama võimaluse; riideid saab kasutatuna või allahindlustelt jnejne. aga üldiselt muidugi meeldiks mulle ka, kui mul oleks võimalik teise vanema kaelas kogu aeg elada ja kui tekib tunne, et rahast enam ei jagu, siis talle tõestada, et ta laps on ikka üks kallis laps küll. ja last talle mitte võimaldada, sest kui ta ei maksa, siis tal ei ole ju raha, et last oma juures toita? ah et kus see ta oma juures on, kui ma tal majanduslikult hinge kinni olen tõmmanud (sest minu kommunaalid tahavad maksmist, aga kus isa lapsega on, pole minu mure ju?) – see on jälle hea põhjus last mitte lubada isa juurde.

ma ei väida mingil juhul, et mehed ei peaks lapse kasvatamises ja toetamises osalema, vastupidi – peavad! ka siis, kui enam koos ei elata. igal juhul peab isa kaasa lööma ja aitama ja tegelema. isad, kes kuidagi ei toeta ega ei osale, ei tohiks mingitmoodi nõuda ka seda, et tema vanaduses laps peaks teda aitama (ma ei teagi, mis seadused selle kohta hetkel ütlevad), hoolimata vanemlike õiguste seisust.

lihtsalt et, kusagil on mingi mõistlik piir, kui ‘kallis’ üks laps olla võiks ning ehk ei tasuks juuksekarva hakata lõhki ajama ka üksikemadel? arvestades, et paljud üksikemad ei saa mingit isapoolset toetust (ka siis, kui asi on kohtust läbi käinud), on ju tore, kui üle miinimumi summat makstakse kokkuleppe alusel? et kas siis tasub umbes sama palgatasemega isale kraesse karata ja hoobilt suuremat summat nõuda?
või kui isal ongi oluliselt suurem palk ja maksab nagunii kõvasti üle miinimumi, kas siis ikka peaks sujuvalt isa ostma lastele kõik vajaliku, mis pole just esmatarbekaup? muidugi, kui laps tuleb isa juurde, et midagi on vaja ja isal on võimalus, siis ostab ikka – ja näe, ongi kena lisavõimalus juures, see jope ja arvuti pealt ‘säästetud’ mõnituhat krooni näiteks (mis sellest, et elatis lubaks paaritonniseid jopesid üle kuu osta).

ja üldse, mida teevad need pered, kus on nt kolm last ja kumbki vanem saab umbes keskmise palga – kellelt nemad siis peaksid juurde küsima õieti? sest selle arvutuse järgi ei jääks sellises peres laste kuludelt midagi üle. tuleks puudugi.. või kui korraga seesama isa, kellel on ‘kallis’ laps, jääb nt invaliidiks ja maksab oma pensionist mingi väikese summa, sest rohkem ei ole võimalik (ja sealt ei saa minu teada ametlikult ka midagi nõuda)?

arutelu on teoreetiline ja kirjutatud kokku mitmest loost ja kogemusest, paljud päris interneti perefoorumitest, mõned tutvusringkonnast. võib-olla olen ma lihtsalt kade, et mul ei ole kelleltki nõuda raha juurde, kui olemine kitsaks läheb. ma ei ole nii palju veel analüüsinud ennast, mis mind seda siin kirjutama ajas. aga ma lihtsalt tean, et paljud ei saa isegi miinimumelatis*2 summat kulutada ühele lapsele.

lubadusteta uus aasta

ma olen püüdnud mõelda, miks ja kust on tulnud komme peamiselt iseendale uusaastalubadusi anda. ilmselt lihtsalt seetõttu, et moraalselt on tegu nagu mingi uue asjaga ja siis tundub, et omal on ka lihtsam nüüd korraga hakata tegema asju, mis seni on üle jõu käinud. ükskõik mis põhjusel siis (tavaliselt ilmselt viitsimatuse tõttu). teada puha, kuidas nt pidevad trenniskäijad räägivad, et jaanuari algul on alati mingid massid peal. aga umbes kuu ajaga rahuneb maha 😛
ehk siis tegelikult see näitabki ära – neil lubadustel ei ole katet. kui ikka on olulised asjad, siis tegeled-teed ära need ka ilma mingite lubadusteta. mingi selline lubadus tekitab pigem lisatressi, kui üritad seda hambad ristis, täita, ning lõpuks ikkagi loobud. no milleks õige seda vaja on?

nii et, ma ei lubanud endale, et ma 1. lähen trenni 2. lähen õppima 3. kulutan vähem raha 4. olen ilus 5. hakkan viksiks 6. olen lapsega leebe 7. veedan puhkuse Kariibi mere saartel 8. teen igal nädalal ühe ilmselge heateo 9. vahetan oma kinnisvara parema vastu 10. jätan kohvijoomise maha 11. … jnejne.
sest ma olen ka 2011. aastal just see, kes ma olen, endiselt edasi. ilma mingite lubadusteta.

head uut!

jah, ehk tuleb parem ikka. kuigi optimistina tean, et alati saab ka hullem tulla 😛

2010. aastat ma siinkohal kokku võtma ei hakka. küll aga olen ma rikkam selle kogemuse võrra, et tean, kui tühi ma emotsionaalselt olla võin. aga jälle, see optimist minus ütleb, et küll saab veel tühjem olla 😛
tegelikult ei kurda. see, et mul on mingi isiklik kriis, on muidugi jama. aga nagu ikka, kriisis teen ma ka päris palju asju, et mul oleks hea. nii et laiemas plaanis oli igavesti vahva aasta siiski.