uitmõttekesed

ma just mõtlesin, et siin on kohe märksa vaiksem elu, kui Rehepapp enam ei kommenteeri. huvitav, millega teda meelitama peaks? väga huvitavad arutelud tekkisid alati..
ja üldse, paistab, et muu sotsiaalmeedia võtab võimust ja siin kommitaksegi vähem. igav.

laps nõudis ise hambaarstile. imelikud lapsed tänapäeval, kaspole?

tööl läheb jälle kolimiseks. jah, siin korrusele olemegi veidi üle kolme aasta olnud ja ainult korruse piires kolinud. aga selles majas oldud kümne aasta ja mõne kuu jooksul on see vist küll kümnes või üheksas kolimine kokku. igav siin juba ei hakka. kahju on sellest, et ma jään oma napist merevaatest ja üle-linna-olemisest ilma. sest me kolime rohkem allapoole kui üks korrus. kuigi ma ei tea küll, kuhu.

vastutuse võtmine

vot trammis tulevad aga muudkui mõtted, aga seda olen ma ammu täheldanud muidugi. seekord olid need lahkuminemiste ja laste ja muul sellisel teemal. ütlen kohe ära, et minu oma mõne aasta taguse kogemusega sel jutul olulist sügavamat seost ei ole. küll aga on seoseid paljude inimeste käest kuuldud emotsioonide, lugude ja arvamustega nii oma praeguse elu kui ka lapsepõlve kohta.

jäin mõtlema sellele, et statistiliselt on lahutuse algataja pigem naine kui mees. see on siis ametlike suhete puhul. arvan aga, et ka mitteregistreeritud suhete puhul on olukord sama – pigem kuulutab suhte lõppenuks naine kui mees. teiselt poolt ütlevad uuringud, et lahkumineku põhjuseks on enamasti meeste teod või ka mitteteod. ärge mult viiteid praegu küsige, see on aastate jooksul siit ja sealt kokku loetud. ehk siis, me võime arutada küll ka selle üle, et naised on ilmselt tundlikumad ja eeldavad meestelt tont teab mida, mida nad ei saa, ja siis lahutavad. aga sellega ei saa ka nõus olla, sest olemuselt on naised alalhoidlikumad ja pigem püüavad (kasvõi laste pärast) siiski jätkata enda jaoks mittesobivas olukorras. ehk üldiselt ikka ei kipu naine tavaliselt (on erandeid muidugi) väga kergekäeliselt lahku minema. ma ei too siia juurde veel majanduslikke tegureid, mis on ka mõnikord (kahjuks isegi vist liiga tihti) põhjus kooselu jätkamiseks.

miks siis ikkagi tuleb see otsus naistelt? ega mina ka täpselt tea, olen selline nurgapsühholoog praegu 🙂
see otsus on vastutus ja väga suur vastutus (eriti, kui on mängus ka lapsed). ning kuigi väidetavalt on mehed need, kes elus väga palju vastutavad ja pingeid taluvaid, ei ulatu see kõik just koduni. olen aru saanud, et mees saab päris tihti ise ka aru, et asi on hapu, aga tal on mugav jätkata nii nagu seni ja lisaks ei taha ta võtta vastutust suhte lõpetamise eest. pakun, et seda eriti veel sel juhul, kui lõpetamise taga ongi mingid mehe mitteilusad teod (ma ei pea siin silmas asju, nagu et unustab ära naise sünnipäeva, eksole). märksa kergem on, kui keegi teine selle otsustava sammu teeb. mõnel juhul annab see veel põhjus näpuga näidata ka, et näe, naine viskas mind välja. seejuures muidugi ‘unustades’ ära osad faktid.
(jah, see ei ole alati nii, kordan taas. see ei ole mingi reegel. aga ma näen päris palju suhtumist-suhtlemist, mille hoovad on ilmselt umbes sellised)
ehk siis mees kardab teatud isiklikus stiilis vastutusi. mis ei ole ka uudis.

aga selle teemaga seostub muide ka selline asi: ma olen tähele pannud, et kui praeguseks täiskasvanud, kes on pärit lahkuläinud peredest, räägivad ja hinnanguid annavad, siis päris tihti kumab läbi selline asi, et ‘miks ema varem isa välja ei visanud/tema juurest ära ei kolind/suhet ära ei lõpetanud?’. et lapsed kannatasid selle untsus suhte all (on siis isa olnud joodik, käinud vasakul vms) – aga jälle, vastutus veeretatakse emale, mitte isale, kes on neil juhtudel probleemide tekitaja.
jah, laps ise muidugi ilmselt hoiab selle vanema poole, kes temaga rohkem tegeleb, ei peksa ega joo (see võib olla ka isa muidugi) ning on liiga väike, et näha sellise asetuse nihusust, kuid täiskasvanuna võiks ju küsimuse esitada teistpidi: miks isa ise ära ei kolinud, kui kogu aeg jamad olid?

jälle üks selline lõpetamata ja poolik arutelu siin. sest sellistel asjadel ongi liiga mitu tahku.

mitme šokolaadi küpsised

lihtsalt jäi readeris ette üks šokolaadiküpsiste (nende kõvade, cookie-tüüpi) retsept ning otsustasin proovida, mugandustega. selle retsepti juures oli kõige ebameeldivam see, et olid absoluutselt ameerika mõõdud, stiilis et võid kaks pulka ja kakaojoogipulbrit neli pakki. aga lõpuks sai isegi need mingitesse mulle mõisetatavatesse ühikutesse pandud.
siis kohendasin seda retsepti veel natuke tegemise käigus.

200g vähesoolast võid (80% või üle selle rasvasisaldusega)
400g suhkrut – pooleks valget ja demerarat
2 L-suuruses muna
600g jahu
6spl kakaod
3spl demerarat vms pruuni mittekleepuvat suhkrut
1tl tšillipulbrit
1tl soola
1,5tl küpsetuspulbrit
150-200g šokolaadigraanuleid, erinevatest šokolaadidest (nt piimašokolaad, mõrušokolaad, valge šokolaad)

ütlen kohe, et kuna valmis graanuleid on meil saada vähe ja need on ka kallid, siis sobib hästi ka hakitud šokolaad. mitte riivitud, sest see kipub liiga peenike olema. küpsised on paremad, kui šokolaad seal sees mitte päris ära sulanud ei ole.

sega omavahel jahu, kakao, 3spl suhkrut, tšilli, sool, küpsetuspulber.
teises, suuremas kausis vahusta või kahe suhkru seguga. tegelikult päris vahtu ei ole vaja ajada, aga korralikult segi ja pehme peab olema küll. suhkur aga võib sees tajutav olla. lisa ükshaaval munad, eelmine peab korralikult olema segnunenud rasvainega, enne kui teise lisad.
sega jaokaupa sisse jahusegu. lisa kolmes-neljas jaos, mitte kõik korraga. kõige lõpiks lisa šokolaaditükid.
aseta taigen ca tunniks külmkappi.

eelsoojenda ahi 170 kraadini.
vormi taignast pallikesed ja suru kergelt lapikuks ning aseta ahjuplaadile. arvesta, et küpsetamise käigus küpsiste läbimõõt suureneb, nii et jäta ruumi. küpseta umbes 20 minutit – lõhna järgi saab aru, kui hakkavad valmima.
lase jahtuda plaadil või tõsta alusele jahtuma, ühe kihina. süüa kõlbavad küll niipea, kui suus ei kõrveta, aga tegelikult peaksid need ikkagi pealt täitsa ära jahtuma.

sellest kogusest tuleb ca 30 ligi peopesasuurust küpsist (sõltub peopesast :P)

kalaaeg

ma ikkagi jõudsin täna kalaturule ka. tõesti, mingi kalasöömaperiood – kuid kala ongi hea. lihtsalt sellest punasest kalast, mida kogu aeg saada on, saab muidugi siiber. aga praegu on igasugu muud kala ka ja seega tasub osta ja teha.
turul on päris palju värsket kala ka puhastatult. roogitud koha ja haugi ja veel mingeid asju oli täitsa olemas ja täiesti hea hinnaga ka. roogitud latikas pidi ilma väikeste luudeta lausa olema, ma ei kujuta ette, et ongi töölised, kes pintsettidega neid luid välja nokivad :O et kes kardab kala puhastamist, ei peaks pelgama turule minekut siiski. sest sealt saab, ning odavamalt kui poest. värskem on ka.

praegu on ka silmude ja lestaaeg. ma ei ostnud täna küll neist kumbagi. no silmudega ei oska ma korteris midagi peale hakata õieti, grillitult võiks ju veel mõne süüa. lesta võiks praadida, kuid praekala oli alles menüüs. kuivatamise jaoks ei ole praegu just päris õiged ilmad jällegi ja üldse läheb natuke liiga sügiseks ära selle jaoks.
ja angerjas, kes lugu peab.
suitsukala on ka mitut sorti muidugi.

kuna mul jäi kohast natuke supivärki järgi, siis võtsin nüüd oma haugi, et kotletti teha. rookimata, et supimaterjali ka juurde saada.

öised lastefilmid

ma olen siis jälle sealmaal, et võtan sõna teemal, miks näidatakse lastefilme öösiti. hea küll, et nädalavahetusel, aga mis siis?
ma tahaksin nende inimeste peade sisse näha, kes otsustavad, et selliseid filme on lahe alustada peale üheksat õhtul.

minu meelest pole nädalavahetus küll põhjus, miks laps võiks tunde oma tavapärasest rezhiimist kõrvale kalduda. tal on ju oluliselt lihtsam, kui suuri kõikumisi ei ole. seega ei pea ma normaalseks, et selliseid filme, mida vaatavad ka alla-kümnesed, lõppevad kesköö paiku. tegelikult pole ka kümme piir, ma olen kindel, et ka peale tema kümneseks saamist ei lase ma naljalt keskööni tal üleval olla (olen jah karm ebamoodne ema).
jah, ma võin selle salvestada või osta või midagi, asi polegi selles. ega film vaatamata ei jää.
aga ma ei saa aru, miks ei võiks neid näidata aegadel, kui lapsed nagunii üleval on.
ja see olukord on aastast aastasse ja jääbki ilmselt olema. ning mina ei saagi sellest aru saama. sest vabandust väga, minu jaoks ei ole sellise olukorra jaoks põhjendust olemas.

horoskoope tänaseks

It will be all too easy for you to lash out at someone who really doesn’t deserve it — but don’t. It won’t accomplish anything. They’ll feel horrible, you’ll feel worse and you’ll both miss a great opportunity to unearth the real problem that lies just beneath the surface.

hmhmm..

põrandamopp

või jah, mingi asi, millega põrandat pesta. mulle on viimasel ajal meeldinud mingi selline, mille otsas on eee.. siuke mingi svammilaadne (aga mitte svamm) asi, mis tuleb märjaks teha ja siis käepideme küljes oleva hovaga käivad sealt rullikud üle, mis tõmbavad kuivemaks. ei pea käsi märjaks tegema, pole suur ja normaalne on ka selline, et saab selle mopi üsna kuivaks otsast.

esimene, mis ostsin, toimis päris hästi. kuni ükskord, ca poolteise kuu pärast, ei teinud seda moppi vist piisavalt märjaks ning kui rullikuid üle surusin, läks seal surumise juures üks plastikpulk katki. eksole, ei tasu ju teha neid osasid millestki tugevamast, kui mopiosa on selline, et kuivana kivikõva.
ostsin järgmise. vaatasin, et konstruktsioon oleks tugevam veidi. mopiosa oli pehmem ka. kena. ainult et – selle rullikud ei suru nii kõvasti vett välja pluss ei lähe nö lõpuni, ehk mopp jääb liiga märjaks. vahel on märg hea (esimese puhul ma lihtsalt siis ei surunud ise lõpuni seda hooba, kui niiskemat tahtsin), aga lõplikuks puhastamiseks mitte, triibud jäävad põrandale.

no ja nüüd mõtlen, et mis siis teha. on nagu toimiv asi olemas, aga ei ole päris see. et kas teha katse ja osta mingi kolmas või? olemasoleva saab ju kusagile uus-taaskasutusse ära anda ka. aga nii põhimõtteliselt tahaks ju, et ostan ja ongi korralik asi. seda enam, et poes ei saa seda katsetada kah ning ometi peaks tegu olema lihtsa asjaga.

septembri algus on üks kiire aeg

no tõesti hooaja algus.

kleepkiledest õpikute-töövihikute ümber ma loobusin ja ostsin mõõdu järgi kilekaaned. ma ei olnud kuidagi selle kleepimise kvaliteediga rahul, no ei saanud nii siledaks ja mullivabaks, kui mulle oleks meeldinud. aeg ja mässamine ka. peale paari katset lõin käega, mõõtsin kõik üle ja ostsin valmis kaaned. suur osa neist kõlbab nagunii (ehk) ka järgmisel aastal.
ümbrispaberitega ma eelmisel aastal ei tegelenud, sellel küll. ja meie emade-pundis ei olnud mina mitte ainus, kes ohkas, et meie aegade lihtsad mustriga ühevärvilised paberid olid ikka väga asjalikud tegelikult. võiks praegu ka olla. väidetavalt on mingeid lihtsamate mustritega pabereid ka, aga mina kesklinnas ja ületeepoes nende otsa ei sattunud. nii et lõpuks on ikka mingid loomad ja värk ning enamikel siiski tavaline jõupaber. igav ema olen, ma ütlen.

laupäeval väntasime Uude Maailma. mina tahtsin melu ja turgu ja kohvikuid kaeda, poja sebisin ära legorobotite töötoaga. no nende kallite Mindstormide teemal pidi midagi olema.
kohapeal selgus, et neil on see plaanitud alates kolmandast klassist ja õpetatakse nende programmeerimist. igatahes, kuna tuttav, keda ma seal kohtasin ja teda selle võimalusega kurssi viisin (sel hetkel vanusepiirangu kohta infot omamata) oli selleks ajaks, kui ma ringiga sinna telgi juurde tagasi jõudsin, oma veel noorema poja kirja saanud panna, ei olnud minul enam probleeme. lõpuks oli küll vist tuttava mees see, kes peamiselt seal tegeles, poisid pigem vaatasid pealt 😛 aga mu oma siiski arvas, et ta sai midagi aru ja vähemalt aimu, kuidas see käib. ja et nüüd peaks hakkama selle jaoks raha koguma. kuigi, nagu ta ise tõdes, on see päris keeruline, sest Legolandi mineku jaoks tahab ta ju ka raha koguda.
mina hulkusin mitu ringi turul ja lähitänavatel samal ajal. nägin mõndagi tuttavat, keda pole ammu või lausa väga ammu näinud, ajasin ühe sõbra lõpuks ka välja, ostsin lapsele kindad ja voodikassi, korralikku sinki, juurikaid ja oh, ilmselt veel midagi; jõime kuuma õuna-ingveri-meejooki, maitsesime mõndagi kooki.. kõik kaamerad olid koju unustanud, nii et ainus pildivahend oli mobiil. mõni pilt sai ikka sellega tehtud ka.

õhtul õnnestus veel osa poisi väikseksjäänud asju sõbrannale ära anda.

pühapäev oli MinuMaja päev. nii et hommikul kella peale üles ja kook ahju – sest minu asi on kooki pakkuda.
suhteliselt viimasel minutil selgus, et auto, millega arvestanud olen, pole just väga korras. püüdsin natuke sebida, aga muud ka välja ei mõelnud, nii sai ikka olemasolevaga väikselt liigutud. õnneks ka edukalt.
kümnes MinuMaja oli, rahvast väga ei olnud. kuigi ilm oli super.
aga lahe oli meil ikkagi.

ja täna ikka edasi. töö, siis laps uude ringi, aeg omal parajaks, koju, süüa teha, lapsel õppida aidata vahepeal natuke – ja näe, õhtuks saangi veidi aega, et end maha toetada ja kirjutada.
tegelikult otsin tomatimoosi retsepti. sedasama, mida ma mõni aasta tagasi paar korda tegin. ja vot nüüd ei leia seda õiget retsepti kuidagi. päris mälu järgi ka ei riski siiski teha, kardan tehnoloogiaga jälle puuse panna. teisel aastal, kui seda tegin, olin nagunii hooletu ja tegin midagi natuke valesti ning konsistents ei tulnud õige. kuna ma sel aastal juba olen konsistentsiga alt läinud, tahaks seekord õigesti teha ju. kuigi seda vedelavõitu mustika-tsitrusemoosi RM kiitis väga, kui seda eile pudrule sai.

see, et ma pooltõbine olen, meenubki alles õhtuti, kui on aega maha potsatada.