pildi kirjumaks löömiseks ja need testid on päris lõbusad ka.
 You are a warm, open, and talkative person. You express yourself well. You say whatever is on your mind, but you say it with class and grace. You are passionate and persuasive. You have a lot of opinions, and you tend to convince other people you’re right. |
käisin täna Põhja-Tallinna üldplaneeringu avalikul arutelul Kalamaja Põhikoolis. selline eskiisitutvustus siis pigem, mingid materjalid on ka Tallinna kodukal väljas. aga infot selle ürituse kohta sain üsna juhuslikult Facebookist. püüdsin praegu linna kodulehelt infot leida selle toimumise kohta, asjatult. ilmselt ma ei oska seal piisavalt navigeeruda.
põhimõtteliselt on joonised arusaadavad ja inimlikult suhtudes on ka üsna mõistlikud lahendused. et mida selle üldpnaeeringuga ikka nii väga peenelt teha saab. ja selge see, et see on koht, kus mõningaid põhimõttelisi muutusi saab sisse mina. nii et minu jaoks kiskus arutelu kohati liigselt detailidesse, aga olgu, seda on ka vaja.
pigem oli minu jaoks küsimus selles, et 75% juttu keerles kalamaja ümber, 25% pelgulinna ümber.. ja minu poolt kandist vist ei olnudki kedagi? sain aru, et oli hulk inimesi Telliskivi seltsist, natuke Pelgulinna seltsi inimesi ja siis vist mõni eraisik ka, nagu mina. igal juhul see omavahel vestlev seltskond tundis kõik üksteist.
ja selle taustal jäingi mõtlema, et jah, kus on seltsid, on lihtne, seal on ikka aktiviste. aga et Põhja-Tallinn on ka Pelgurand ja Kopli ja Karjamaa jms, et suur osa oli esindamata ju üldse. jah, ma mõtlen ka tükk aega Kopli seltsile, kunagi oli selline asi, aga praeguseks pole ma jälile saanud. et tekitaks siinpool ka mingi pundi.
kuid – kuidas jagada vajalik info ka neile, kes ei ole kusagil seltsides. ning näiteks ka sellele elanikkonna osale, kellel pole eesti keel emakeeleks? et ka neid inimesi tuleks ja nende hääl kõlaks? sest ausalt, praegu jäi mulje, et teemaks on mingi Kalamaja areng ainult. aga ei ole ju.
igal juhul annan teada, kui järgmise avalikustamise või mingi arutelu toimumas on.
no tõesti. absoluutselt iga saaduse kohta öeldakse, et halb saak oli. paar nädalat tagasi lugesin, et halb maasikasaak oli, isegi. küll on halb õunasaak sel aastal ja küll halb kartulisaaks ja mis kõik veel. hea veel, et ei karjuta, et seeni oli ka sel aastal vähe.
huvitav, et minu tutvusringkonnas on aiapidajatel ja igasugu kasvatajatel täiesti normaalsed saagid. ei ole ekstreemselt vähe midagi ega ekstreemselt palju. jah, ilm oli muidugi soojem ja kuivem ja kindlasti see natuke mõjutas – aga no ma ei usu, et kõike nii hullult vähe on.
samas on see väga hea põhjus hindu tõsta ja hoida. nii kalleid kurke-tomateid ma ei mäleta, kui sel aastal olid.
ja tatra hind mind ka ei kõiguta. kilo ostan aastas ja ei ole mul aimugi, mis selle hind enne oli.
ahjaa, vastuseks otsingutele ka. ilmselt seoses Hullude päevadega on mitu Stockmanni otsingut. Stockmanni parkla on praegu ilmselt väga täis, aga reklaami järgi on Tornimäe maa-aluses parklas praegu mingi soodukas, kui Hullude päevade kilekotiga sinna tagasi lähed ja maksma hakkad.
Stockmanni caesari salat (jah, see on õigem kirjapilt kui cesari salat) mulle isiklikult ei maitse väga. minu mälu järgi on seal juba vale roheline salat põhjaks ja lisaks sellised seisnud vettinud rohelised salatid ei ole head kunagi. sõida Kadriorgu, maksa natuke rohkem ja võta see NOPist parem.
eiei, mitte see ajakiri või -leht. tavaline kesknädal. kuigi – tegelikult on nädala keskmine päev neljapäev.
tööpäev lõpuni istuda.
mõtted sallivusest ja inimeste mitmekesisusest, sellise artikli taustal ja hiljutist kampaaniat meenutades. ei saa tulla elama teise kultuuriruumi edasi samamoodi, nagu kodumaal – saades samas sotsiaalabi-toetusi, nagu mõnes rikkamas riigis, kuhu tuldigi ju. võimalikud on kompromissid. kas peab seepärast asjasse otseselt mittepuutuvaid inimesi vallandama? mis signaali see veel annab nö keskmisele eurooplasele? või kes on tänapäevane keskmine lääne-eurooplane? polegi ehk enam tavapärane eurooplane, nagu aastasadu?
imestus selle üle, kui palju autode tootjafirmad ikka kütusekuluga petavad – tipp oli ligi 50%, esikümnes on esindatud kaks Audit, BMW ja Mersu, ka on nö ökonoomsete autode puhul pettus keskmiselt suurem. väiksemate ‘petturite’ hulka mahub mitu VW-d ning näiteks ka Land Roverit. no et mis mõtet on üldse mingit kütusekulu dokumentides pakkuda, kui reaalset see mõõdetakse stendil ja lisaks muudele ‘laboritingimustele’ pole ka järske kiirendusi-pidurdusi. kõik vist on kogenud, et ei õnnestu sõita autodokumentides lubatud kütusekuluga.
ja siis see teema ka, mida olen ammu mõelnud: miks enamikes töökuulutustes ei anta aimu ka ligikaudsest palgast? ometi on (kõigi tööandjate ilmselt imestuseks) palk just peamine motivaator. võib ju jahuda toredast kollektiivist jms, aga see ei pane inimest tööle. ma saan muidugi aru, et eks palk sõltub veidi ka töötajast, seda eriti kõrgemal tasemel – aga kui ma uurin ligikaudset suurusjärku ja sedagi ei osata öelda, siis on küll veider. või siis otsitakse tõesti seda, kes ise kõige pisema numbri pakub? tahaks loota, et nii see siiski ei ole.
unekas. talveunekas.
töö juures sahtlis ei ole tükkigi šokolaadi.
igal esmaspäeval avastan, et hommik on veidi pimedam, kui nädal enne. õhtud kisuvad hämaraks ja jahedaks. polegi enam isu õhtuti kusagile välja ronida, diivanil keras kassi ja teetassi kõrval on mõnus küll.
vastuoluline aastaaeg. pimeneb ja külmeneb ja talveune tunne on, aga ikka olen tavaliselt sügisel rohkem kõigega rahul kui kevadeti. kuigi loogilisem oleks vastupidi? või siis et kevadel nagu peaks kõik hästi olema ja siis on kontrast tegelikkusega lihtsalt suurem? sügisel ei eeldagi keegi ju midagi. nii et ma võingi olla natuke talveunine ja natuke kõike, mida tahan ja tunda end seejuures hästi.
mingi hulk vanu õunu oli veel ripakil ja muidugi hulk jõhvikaid (Marjasoost muidugi!) laual kausis. ja nädalavahetusel võiks ju küpsetada ka. järjekordselt sai sobratud laia maailma retseptides ja tulemus tuli suurepärane.
taigen tee selle retsepti järgi. ma ei hakka seda uuesti lahti kirjutama. suure vormi kogused on mul järgnevad:
6dl jahu
3spl suhkrut
250g margariini
80ml vett
täidiseks:
4-5 õuna
4 peotäit jõhvikaid (vabandust nii ebamäärane kogus)
100g võid
1spl jahu
2spl maisitärklist
2spl vett
150g suhkrut
100g muskovado vms analoogset (pruuni siirupist) suhkrut
1spl vanillisuhkrut
1tl kaneeli
puhasta õunad, vajadusel ka koori ja lõika kuubikuteks. piserda natukese sidrunimahlaga, et ei läheks pruuniks.
sulata või potis. sega jahu ja tärklis ning lisa võile, sega ühtlaseks. lisa vesi ning suhkrud. kuumuta pidevalt segades. ravsvaine ja suhkur peavad omavahel täiesti ära segunema ning suhkruterad peavad olema kõik ära sulanud.
sega karamellisegusse kaneel, õunatükid ja jõhvikad ning kuumuta segades veel ca viis minutit. jahuta (nt asetades pott külmaveekaussi).
pane ahi sooja 220 kraadi peale.
rulli veidi üle poole tainast lahti vormi põhja nii, et servad jäävad paar sentimeetrit ka üle serva. aseta täidis põhjale, rulli teine pool peale ning keera põhja servad peale.
torka kahvliga kattesse mõned augud ja aseta kook ahju. küpseta kümmekond minutit 220 kraadi juures ja siis alanda temperatuuri umbes 180 peale ning küpseta veel pool tundi või natuke kauem, kuni on pealt kuldpruun.
väga hea on leigelt koos vaniljejäätisega.
mulle meenub üks paari aasta tagune lugu, kui trolli sisenes mingi seltskond sellised asotsiaalsuse poole kalduvaid tüüpe, koer kaasas. suukorvita. ja oh imet, trollijuhist tädi ei sulgenud uksi ja teatas kategooriliselt, et tema enne peatusest ei liigu, kui koer on maas või pannakse talle suukorv. tüübid üritasid vaielda, aga muu rahvas trollis hakkas ka õiendama (sest juht keeldus ju liikumast ja õhtune tipptunni aeg, kõik tahtsid jõuda, kuhu vaja) ning lõpuks läks koeraga tüüp maha.
täiesti normaalne ju, eksole. lisaks kooskõlas reisijateveo eeskirjaga.
aga kunagi hiljem ei ole ma midagi sellist näinud. küll aga on ühistransas aina rohkem näha neid suurkorvita penisid. tihti veel sellist suuremat tüüpi loomad ka. teha ei ole midagi. juhid ometi ju näevad, kui peale tulevad, aga sõidavad rahus edasi.
mina üritan neist loomadest kaugemale liikuda lihtsalt. oma ohutuse huvides. ilmselt ei nõua palju fantaasiat, et ette kujuta situatsioone, mis ka muidu ülirahuliku koera võivad panna ühistranspordis ärrituma ja hammustama. noh, kuna tihti on nende kaaslaseks ka mõni rohkem või vähem haisev tüüp, siis see veel juurde.
no ja alles ühel päeval trammis ronis jälle peale mingi tüüp koeraga. reisisaatja lähenes neile otsustavalt ja ma mõtlesin, et noh, kas tõesti midagi toimub või? reisisaatja-tädi seletas midagi tüübile, tüüp seletas midagi vastu, tädi naeratas ja rehmas käega ning läks kaugemale. ja see oligi kõik. tüüp istus rahus oma koeraga (koer pooliti ukse ees) edasi.
selle peale ei oskagi enam midagi öelda. eeskirjad on nõrkadele?
päris hea valik asjadest, mis mailide saamise juures võivad tõesti juuksed püsti ajada, on Oatmeali lehel.
seal pole küll veel jõutud selleni, kuidas ahel (just mitme saajaga maili juures või listides) kilomeetripikkune vanade mailide saba järgi lohiseb – aga kuna ma kasutan viimasel ajal gmaili, siis see enam nii väga ei häirigi. enamasti ma lihtsalt ei tea, kui palju vanu kirju sabas on.
