kõige lihtsam ploomikook

eriti lihtne on see, et ei pea isegi ploome olema, täiesti suvalised marjad või puuviljad sobivad ka sinna peale 🙂
ma eesti internetist ei jõudnud sobrada, ilmselt on mingeid analoogseid retsepte olemas, mina sain jälle kusagilt ingliskeelsest keskkonnast algse retsepti. ma grammidesse ei hakanud ümber arvutama, ise kasutan nagunii mahuühikuid, panen siia ka nendega siis.

pane ahi sooja 180 kraadi peale.
350ml jahu
2tl küpsetuspulbrit
0,5tl soola
sega kuivained omavahel.

180-200ml suhkrut
1 muna
50ml taimeõli
120ml piima
löö munad suhkruga segamini, lisa õli ja piim ning sega korralikult, lisa kuivainetele ning sega ühtlaseks taignaks. vala korralikult määritud või küpsetuspaberiga määritud koogivormi.

kümmekond ploomi (või paar peotäit marju või muid puuvilju)
1spl kaneeli
1tl suhkrut
paari tl jagu võid
lõika ploomid pooleks ja eemalda kivid, lõika veel pooleks (et jäävad veerandikud). aseta kenasti koogile. puista peale suhkrut ja kaneeli, aseta koogile ka võitükikesed.
ahju ja küpsema, umbes 45 minutit kulub. süüa võib kohe, kui kannatab. vaniljekaste sobib ka sinna kõrvale. soovi korral võib ka tuhksuhkrut peale raputada.

te võite mulle öelda et sügis

te võite mulle öelda et sügis
aga mina ei pea uskuma
isegi kui on vihm ja koltunud lehed
ja aina lühenevad päevad
te võite mulle öelda et sügis
õhtud on pimedad ja
külm poeb ligi
ja see vihm ja see vihm
te võite mulle öelda et sügis
jälle see sügis ja
lähenev talv
mina ei pea uskuma
te võite mulle öelda et sügis

ma kohe ei tea

täna on selline vasaku-jala päev. otseselt pole ju mingit jama, aga selline tunne on, et hästi ka pole.
trammile jõudes vaatasin, et jõuab laps trenni ja mina tööle, mispeale läks tramm baltas katki. aga meil oli just teisele poole toompeadvaja. ning baltast ükski muu asi ei liigu ju üle kesklinna kui tramm. nii et vihma käes vutt-vutt piki toompuiesteed. 40 buss läks paldiski maantee algusest veidi enne meid ära, nii et veel paarsada meetrit ja trollipeatus. vihm-vihm-vihm.
muidugi hilinesime mõlemad.

kolimine tööl on toonud mind tagasi ruumidesse, kus kunagi oleme olnud – ja millega on mõningad omapärased mälestused. võiks öelda, et see oli üks mu elu kummalisemaid sügiseid-talvi.. aga õnneks piisavalt ammu. jah, ma olen siin töötanud juba teistkümnetes aastates :O
avastasin, et mu laud on seljaga akna poole ja enne pirinat nihutasin seda natuke. aga nii nagu praegu, pole ka hea. nii et mingeid mööbledamisi tuleb veel seega. ja ilmselt hakkan ma selle tulemusena istuma peaaegu seal, kus juba varemgi mu laud siin ruumis olnud on.
ruum ise pole ka päris sama, mingi sein on vahelt ära võetud ja asi on nüüd avaram.
aga jälle sügis jälle siin. ometi on kõik hoopis teistmoodi ja varsti ma enam ei mõtle sellele, mis siin kunagi oli. aga see ei tee midagi olematuks ega peleta seda sügist mu seest.

kui ma koju lähen, sajab jälle nagunii.

***

täna ei tohi ikka Tennessee Williamsit lugeda, taustaks Guano Apes-i ‘Rain’. täna on midagi kergemat ja lihtsamat vaja. sest et on. aga ometi eepoolmainitut ma just teengi.
lisaks on veel näiteks külm. kuigi kogu loogika kohaselt ei tohiks olla. ometi on. isegi soe jook ei mõika.

asjadega täidetud tühjus täitub peatselt, kui laps koju jõuab.

Kalamaja ühepäevakohvik

ääretult lahe oli. üldse, kogu too õhtu. nagu oleks kusagil teises aegruumis. sest selline asi ei toimu ju ometi Eestis, et lihtsalt mingi maja rahvas korraldab oma hoovis jämmi ja seal saab päris-lihast kohapeal tehtud burkse ja restaureerimsiel oleva maja poolkeldris on selline baar.

uitmõttekesed

ma just mõtlesin, et siin on kohe märksa vaiksem elu, kui Rehepapp enam ei kommenteeri. huvitav, millega teda meelitama peaks? väga huvitavad arutelud tekkisid alati..
ja üldse, paistab, et muu sotsiaalmeedia võtab võimust ja siin kommitaksegi vähem. igav.

laps nõudis ise hambaarstile. imelikud lapsed tänapäeval, kaspole?

tööl läheb jälle kolimiseks. jah, siin korrusele olemegi veidi üle kolme aasta olnud ja ainult korruse piires kolinud. aga selles majas oldud kümne aasta ja mõne kuu jooksul on see vist küll kümnes või üheksas kolimine kokku. igav siin juba ei hakka. kahju on sellest, et ma jään oma napist merevaatest ja üle-linna-olemisest ilma. sest me kolime rohkem allapoole kui üks korrus. kuigi ma ei tea küll, kuhu.

vastutuse võtmine

vot trammis tulevad aga muudkui mõtted, aga seda olen ma ammu täheldanud muidugi. seekord olid need lahkuminemiste ja laste ja muul sellisel teemal. ütlen kohe ära, et minu oma mõne aasta taguse kogemusega sel jutul olulist sügavamat seost ei ole. küll aga on seoseid paljude inimeste käest kuuldud emotsioonide, lugude ja arvamustega nii oma praeguse elu kui ka lapsepõlve kohta.

jäin mõtlema sellele, et statistiliselt on lahutuse algataja pigem naine kui mees. see on siis ametlike suhete puhul. arvan aga, et ka mitteregistreeritud suhete puhul on olukord sama – pigem kuulutab suhte lõppenuks naine kui mees. teiselt poolt ütlevad uuringud, et lahkumineku põhjuseks on enamasti meeste teod või ka mitteteod. ärge mult viiteid praegu küsige, see on aastate jooksul siit ja sealt kokku loetud. ehk siis, me võime arutada küll ka selle üle, et naised on ilmselt tundlikumad ja eeldavad meestelt tont teab mida, mida nad ei saa, ja siis lahutavad. aga sellega ei saa ka nõus olla, sest olemuselt on naised alalhoidlikumad ja pigem püüavad (kasvõi laste pärast) siiski jätkata enda jaoks mittesobivas olukorras. ehk üldiselt ikka ei kipu naine tavaliselt (on erandeid muidugi) väga kergekäeliselt lahku minema. ma ei too siia juurde veel majanduslikke tegureid, mis on ka mõnikord (kahjuks isegi vist liiga tihti) põhjus kooselu jätkamiseks.

miks siis ikkagi tuleb see otsus naistelt? ega mina ka täpselt tea, olen selline nurgapsühholoog praegu 🙂
see otsus on vastutus ja väga suur vastutus (eriti, kui on mängus ka lapsed). ning kuigi väidetavalt on mehed need, kes elus väga palju vastutavad ja pingeid taluvaid, ei ulatu see kõik just koduni. olen aru saanud, et mees saab päris tihti ise ka aru, et asi on hapu, aga tal on mugav jätkata nii nagu seni ja lisaks ei taha ta võtta vastutust suhte lõpetamise eest. pakun, et seda eriti veel sel juhul, kui lõpetamise taga ongi mingid mehe mitteilusad teod (ma ei pea siin silmas asju, nagu et unustab ära naise sünnipäeva, eksole). märksa kergem on, kui keegi teine selle otsustava sammu teeb. mõnel juhul annab see veel põhjus näpuga näidata ka, et näe, naine viskas mind välja. seejuures muidugi ‘unustades’ ära osad faktid.
(jah, see ei ole alati nii, kordan taas. see ei ole mingi reegel. aga ma näen päris palju suhtumist-suhtlemist, mille hoovad on ilmselt umbes sellised)
ehk siis mees kardab teatud isiklikus stiilis vastutusi. mis ei ole ka uudis.

aga selle teemaga seostub muide ka selline asi: ma olen tähele pannud, et kui praeguseks täiskasvanud, kes on pärit lahkuläinud peredest, räägivad ja hinnanguid annavad, siis päris tihti kumab läbi selline asi, et ‘miks ema varem isa välja ei visanud/tema juurest ära ei kolind/suhet ära ei lõpetanud?’. et lapsed kannatasid selle untsus suhte all (on siis isa olnud joodik, käinud vasakul vms) – aga jälle, vastutus veeretatakse emale, mitte isale, kes on neil juhtudel probleemide tekitaja.
jah, laps ise muidugi ilmselt hoiab selle vanema poole, kes temaga rohkem tegeleb, ei peksa ega joo (see võib olla ka isa muidugi) ning on liiga väike, et näha sellise asetuse nihusust, kuid täiskasvanuna võiks ju küsimuse esitada teistpidi: miks isa ise ära ei kolinud, kui kogu aeg jamad olid?

jälle üks selline lõpetamata ja poolik arutelu siin. sest sellistel asjadel ongi liiga mitu tahku.

mitme šokolaadi küpsised

lihtsalt jäi readeris ette üks šokolaadiküpsiste (nende kõvade, cookie-tüüpi) retsept ning otsustasin proovida, mugandustega. selle retsepti juures oli kõige ebameeldivam see, et olid absoluutselt ameerika mõõdud, stiilis et võid kaks pulka ja kakaojoogipulbrit neli pakki. aga lõpuks sai isegi need mingitesse mulle mõisetatavatesse ühikutesse pandud.
siis kohendasin seda retsepti veel natuke tegemise käigus.

200g vähesoolast võid (80% või üle selle rasvasisaldusega)
400g suhkrut – pooleks valget ja demerarat
2 L-suuruses muna
600g jahu
6spl kakaod
3spl demerarat vms pruuni mittekleepuvat suhkrut
1tl tšillipulbrit
1tl soola
1,5tl küpsetuspulbrit
150-200g šokolaadigraanuleid, erinevatest šokolaadidest (nt piimašokolaad, mõrušokolaad, valge šokolaad)

ütlen kohe, et kuna valmis graanuleid on meil saada vähe ja need on ka kallid, siis sobib hästi ka hakitud šokolaad. mitte riivitud, sest see kipub liiga peenike olema. küpsised on paremad, kui šokolaad seal sees mitte päris ära sulanud ei ole.

sega omavahel jahu, kakao, 3spl suhkrut, tšilli, sool, küpsetuspulber.
teises, suuremas kausis vahusta või kahe suhkru seguga. tegelikult päris vahtu ei ole vaja ajada, aga korralikult segi ja pehme peab olema küll. suhkur aga võib sees tajutav olla. lisa ükshaaval munad, eelmine peab korralikult olema segnunenud rasvainega, enne kui teise lisad.
sega jaokaupa sisse jahusegu. lisa kolmes-neljas jaos, mitte kõik korraga. kõige lõpiks lisa šokolaaditükid.
aseta taigen ca tunniks külmkappi.

eelsoojenda ahi 170 kraadini.
vormi taignast pallikesed ja suru kergelt lapikuks ning aseta ahjuplaadile. arvesta, et küpsetamise käigus küpsiste läbimõõt suureneb, nii et jäta ruumi. küpseta umbes 20 minutit – lõhna järgi saab aru, kui hakkavad valmima.
lase jahtuda plaadil või tõsta alusele jahtuma, ühe kihina. süüa kõlbavad küll niipea, kui suus ei kõrveta, aga tegelikult peaksid need ikkagi pealt täitsa ära jahtuma.

sellest kogusest tuleb ca 30 ligi peopesasuurust küpsist (sõltub peopesast :P)