kuidas ma elektrirongiga sõitsin

rong mulle meeldib, aga kuna meie rongindus on nagu on (ma ei viitsi seda teemat täna arutada), siis tuleb seda ette muidugi üpris harva. kummalisel kombel pole ma just elektrirongidega päris kaua liigelnud. aga täna oli see päev, kus tekkis äkkmõte ja -kokkulepe Keila taha sõbrannale külla minna. mõeldud-tehtud. Jaamaturu ühest kondiitriletist tort näppu ja 2 minutit enne väljumist rongile ja sõit alaku.

mingi info käib tabloodel, et madal perroon, kõrge perroon, mingi vaikne jutt (no üle rongikolina väga ei kostnud) ka seda rääkimas. kena, ega ma väga ei mõelnud, kuskil mälusopis oli info, et väljumine selles peatuses peab olema esimesest vagunist. kuna ma olin tagant teises, olin ma ka kindel, et see on keskmine vagun – sest just kolme vaguniga ronge ma pidevalt näen.
reis läheb kenasti, pilet pole kallis, tabloole ilmub kiri, et järgmine on minu peatus ja tädi ütleb sama. enamvähem kui tädi ütlemise lõpetab, olemegi peatuses. haaran tordi näppu ja torman ettepoole (torman, eksole!) – et avastada, et oot, selles vagunis ei ole uksed lahti. torman veel edasi – ja rong hakkab ka liikuma. näen aknast veel jaama pole jalutavad sõbrannat.
loomulikult helistan talle, mispeale ta lubab koju tagasi sättida, auto võtta ja järgmisse jaama vastu tulla.
õnneks siiski veab, sest seoses mingite remontidega on graafikud veidi muutunud ja järgmisse jaama jõuab meie rong enne sisse kui vastassuunas liikuv. nii sõidan lihtsalt ilma pikemalt ootamata selle ühe peatuse tagasi.

aga seda jäin küll mõtlema, et kas see info ei võiks ikka niipalju varem kõlada, et inimene, kes matsu ei jaga, jõuaks siiski õige ukse üles otsida? võinoh, vähemalt puhtfüüsiliselt rongi ühest otsast teise minna?