õues käies sai sooja sisse. päeval eriti, aga ega nüüdki külm olnud.
kui ma hispaania keelest sõbranna hoovi, kuhu ma oma lapse mängima olin jätnud, jõudsin, saingi sealt hoovist batuudilt kätte poolmärja lapse. sokid, millest ma vee välja väänasin, oli ta taibanud jalast ära võtta.
ja siis küsis mult, et ‘emme, kas ma tegin midagi valesti?’.
ei, muidugi ei teinud. sest ma mäletan oma lapsepõlvest ka neid sooja vihmaga päevi-õhtuid, kui sai vihma käes õues olla ja ei olnud külm. see on ju täiesti eriline lõbu meie kliimas – sest isegi suvel kipuvad vihmad ikka jahedad olema. mul on hea meel, et selle sooja linnakevade kiuste sai ta mõne tunni väljas vihma käes möllata.
tagasi õnnestus ka sõita kuival hetkel. umbes kolm kilomeetrit on see ots.