laupäevases Arteris oli taas teema lagunenud perekondadest ehk paha isa vs hea ema. linkida ei saa, sest see on tasuline artikkel.
ma ei ole tahtnud nendel teemadel väga palju kirjutada, sest need on pagana keerulised. aga miskipärast olen viimasel ajal nende asjade peale siiski väga palju mõelnud.
näiteks et tihti ongi laps manipuleerimisvahendiks, ükskõik kummal poolel siis. ilmselt tõesti on mingi hulk neid emasid, kes ütlevad, et isa last ei näe, kui ei maksa – aga ma arvan, et neid on ikka üsna vähe. või ka mingeid teistpidivariante, mida mu uimane pea praegu kinni ei võta.
näiteks et väga palju probleeme tulebki lihtsalt täiskasvanute oskusest ja tahtmisest teatud (lapsega seotud asjad) konkreetselt selgeks rääkida. see ju ei tähenda ometi, et vanemad peaks omavahel sõbrad olema või midagi. lihtsalt mõnes kohas tuleb keskenduda ainult olulisele ehk lapsele ja unustada oma ühine (sitt?) minevik.
näiteks et lapsele võibki kulutada kümneid tuhandeid kuus, aga kui seda võimalust pole, siis pole see ju võimalik? ehk siis ema ei peaks isalt välja nõudma üüratuid summasid; teiselt poolt jälle on veider see, et kui isa ei maksa, siis emal peab võimalik olema edasi elada ja ka lapse kulud katta. kui palju neid ikka on, kes lihtsalt majanduslikel kaalutlustel üritavad lapsest loobuda? moraalselt oleks see vist ikka päris karm samm. tegelikult on ikka parasjagu nõme küll, kui mehe sissetulekud langevad või ta hangib uue pere ja seetõttu enam ei saa normaalselt maksta. aga kuidas kurat see ema peab saama?
teisalt jälle, kui pole tegu just selle emaga, kes last isale ei näita, siis peab ju ka isal olema koht lapse jaoks? ehk isa ei saa ka ju päris tühjaks lüpsta.
või jälle see, et kui laps on ca pool kuud ühe vanema ja ca pool kuud teise juures, kas siis üldse peaks maksma keegi? nojah, riided ehk. aga söök, vesi, elekter kulub ju mõlemal pool?
jah, ma tean seda mudelit ka, millest Ieska kirjutab, aga (üksik)emana ei ole see mulle kuidagi meeldiv ega sobiv. kuigi lapsele oleks ehk tõesti kõige parem.
aga mis siin ikka.
igaühel on oma õigus. ja muidugi oleks palju kenam, kui inimesed elakski koos perena, lapsed ja nende pärisvanemad. ning ei ükski emane ega isane tohiks hankida rohkem lapsi, kui suudab üksi ülal pidada. sest loota pole ju kellelegi teisele.
(selline vähe kandendlik jutt, töö ja peavalu vahele)
Päev: 10. mai 2010
esimene elu üheksast
sobiv illustratsioon selle loo juurde.