soolased lehttaignaküpsised

juhtus nii, et ostsin paar korda Selverist karbikesi nimega “Pestokõrvakesed”. tootjat ma ei mäleta. igal juhul maitsesid head – aga kallid on ka, raiped.
aga samas, mõtlesin, pole nendes ka mitte midagi ülejõu käivat.
pestot on mul kodus ikka, läksin hankisin mõned vajalikud ained (nagu taigna) poest juurde ja tulemuseks olid kolme täidisega küpsised.
1kg lehttainast
3sl rohelist (klassikalist) pestot
3sl punast (päikesekuivatatud tomatite) pestot
3sl toorjuustu (nt Farmi naturaalne)
2tl Mistura de Tomato’t (saadaval piprapoes, on päikesekuivatatatud tomati, küüslaugu, basiiliku jms kuivatatud segu
1 muna
linaseemneid, seesamiseemneid (viimaseid mul seekord ei olnud)
pane ahi sooja ca 220-230 kraadi juurde.
rulli tainas laiali ja lõika kolmeks ühelaiuseks ribaks. lehttainast ei tasu üritada rullida väga õhukeseks, ka on seda mõistlikum töödelda jahedas.
määri ühele ribale rohelist pestot, teisele punast ja kolmandale toorjuustu. toorjuustu peale raputa tomati-ürdisegu.
rulli kõik ribad pikemat külge pidi kokku (st. et jääb pikk ja üsna peenike toru) ning väga terava noaga lõika sealt umbes 1cm paksused seibid (nagu kaneelirulle tehes nt). aseta seibid lõikepinnaga küpsetuspaberiga kaetud plaadile.
klopi muna väiksemas tassis või kausis kahvliga segi, pintselda küpsised munaga. puista peale ohtralt lina- ja seesamiseemneid.
pane küpsised plaadiga ahju. küpseta, kuni muutuvad kenaks tumekollaseks. oluline on, et esimese ca 5 min jooksul ahjuust ei avataks.

lehtkypsis089.jpg

hetked

kui unenägu klapib sellega, mida ma niisama mõtlen, siis on mu teadvus ja alateadvus kooskõlas (ja see on ju hea?). lihtsalt sain kinnituse oma mõtetele. ma isegi ei kujutanud ette, et mu alateadvus seda kõike veel nii karmilt näeb. samas ei üllatanud see mind, vaid kõik tundus liigagi reaalne.
ehk siis, pikka pidu teatud asjadel ilmselt ei ole.
***
ühel päeval sõitsime autoga. kaks suurt ja kaks väikest. korraga viipas meie autot politseinik.
keerasime kõrvale ja mõtlesime paaniliselt, et mis viga. kiirus oli korras, kõik mu ka nagu. aga miks siis meid maha võeti?
politseinik astus lähemale, juht keris akna alla. ootusärevus.
politseinik tutvustab end kenasti ja ütleb siis, et teil on tublid lapsed, truvavööd on kenasti peal ja selle eest on neile kingitus. ning kumbki laps sai turvavöö pehmenduse.
vot siis.
ohkasime kergendatult, lapsed olid rõõmsad ja omal ka lõppmulje positiivne.
***
mõni tualettruum on vingem kui mõni suur tuba.

clazz0001.jpg

mina joogivee pärast ei muretse

tänane popp teema Tallinnas on ilmselt osta pudelivett. või kanistrivett. või varuda vett ämbritesse või vanni. sest üks lennuk maandus Ülemistele. ja see on ju põhjus paanika tekitamiseks.
aga mina ei paanitse. ma olen absoluutselt kindel, et ka tunni pärast, ja õhtul, ja homme ja veel edasi tuleb mu kraanist täiesti joodav vesi. põhjuseid selleks on mitmeid, kõik neist lihtsad.
esimene on füüsikast tulenev. muidugi eeldab see natuke teadmisi Tallinna joogiveepuhastussüsteemist.
ehk peakski siinkohal ära ütlema, et ma olen mitmeid kordi käinud sealse süsteemiga tutvumas (nii palju, kui tavainimesi ligi lastakse) ja tean seega ilmselt veidi rohkem, kui keskmine linnaelanik.
ehk siis: veehaare Ülemistest ei ole järve pinnakihtidest. see ei oleks mõistlik ka tavaolukorras, kuna pealmised kihid on nagunii rohkem reostunud. veehaare on üsna põhja lähedalt. tegelikult on neil mõned erinevad haardesügavused, mida kasutatakse vastavalt vajadusele (ka veetase, jäätumissügavus jms loevad ju).
nii.
aga mida teeb kütus, mis on veest kergem?
kerkib pinnale muidugi!
ehk asi väga lihtne – puhastusse minevat vett võetakse järve põhjast, kütus kerkib pinnale. sellest saavad ju kõik aru, kes natukenegi füüsikat õppinud on?
olgu, kui mingil hetkel see lennuk vajubki läbi vee, siis mõneks ajaks on muidugi kütus ja vesi segamini, sest kütuse kerkimine veepinnale võtab ju aega. praegu aga pole ka see suur probleem, sest õnnetuskoht on veehaardest üsna kaugel ehk siis tõenäosus, et õlisegune vesi jõuab järve teise otsa veepuhastusjaama man, on suht väike (et mitte öelda, et olematu).
teine põhjus on see, et võrredles järve veemahuga on sellise väikese lennuki poolt lekitava kütuse hulk väga väike. iga leke ja reostus on halb, nõus. aga nii suhteliselt.. vannitäie vee peale mõni tilk õli..
arvestades lennuki kaugust ja kütuse hulka ning looduses toimuvaid isepuhastuse protsesse (rääkimata sellest, et puhastamisse sekkub ka Päästeamet), ei jõua see kütus tõesti kuidagi veehaardeni.
no ja siis see, et veepuhastusjaama võimsus ja mahutid on ju hoopis muud, kui praegu kasutusel on – ehk vajadusel võivad nad praegu võimsust suurendada ja veel nö lisaks puhast vett toota, sest on ka kohta, kuhu seda mahutada. ma usaldan absoluutselt, et vajadusel nad seda ka teevad. aga ma ei näe, et hullu vajadust oleks.
kusjuures, suurem oht on pigem igasugustes muudes võimalikes lekkivates ainetes kui kütuses. on lisaaineid jms kemikaale.
aga üldiselt testivad nad suht pidevalt oma süsteeme erinevate kemikaalide suhtes, lennukiõnnetusi on modelleeritud seal juba aastaid ja valmisolek on olemas.
ja üldse on Tallinna joogivesi päris hea ja puhas ning joodav. nagu ütlesin, ka õhtul ja homme ja edasipidigi.
kuni ma seda kirjutasin, koos kõigi segajatega, on suur osa sellest infost juba ka mujale jõudnud.

une näod vol. n*z

hommikune uni oli lühike, aga intensiivne.
eellugu ma täpselt ei mäleta. igal juhul viisin lapse trenni ja läksin ise sotsiaaltöötaja koolituse konkursile ! (eile oli rahvusvaheline sotsiaaltöötajate päev muide).
kummalisel kombel oli seal minuga veel paar tuttavat. absoluutselt teemaga seotamatut tuttavat muidugi.
mul oli kiire, viisin lapse trenni ukseni ja jooksin ise ära – ja mõnevõrra hiljem meenus, et viisin lapse valesse kohta trenni, et sel päeval pidi tal mujal olema. püüdsin talle helistada, aga kätte ei saanud enam. jah, ma muretsesin, aga kummalisel kombel vähem, kui reaalselt.
igatahes. seal me siis olime. ümber laua. natuke naisi, natuke mehi. ja kolm õppejõu-tädi.
ma ei mäleta täpselt, mida kõike me seal tegema pidime, igatahes midagi pidi kaasas olema ja üks suvaline sai õiendada, et ta ei oska isegi saadetud teksti korralikult välja printida.
ja siis oli mingeid asju, mis panid mind mõtlema, et isegi EKA eksamitel nõuti vähem taidlemist. näiteks pidi ruumis ise otsima ja mingi nurga korda tegema, või siis et üksteist ühesugust asja eksamiruumist leidma. ja siis tehti mingi grupipilt, kusjuures sisseastujad pidid õhku hüppama pildistamise ajal.
miskipärast ma ise pildile ei läinud, istusin sel ajal hoopis laua taga ja põrnitsesin, et mul on sellest tsirkusest siiber. üks meesterahvas oli ka laua taga, mitte pildil.
teised tulid tagasi ja muidugi tädid põrnitsesid meid ja ma olin üsna kindel, et ma sinna sisse ei saa. ja siis korraga küsis seesama kõrvalistuv meesterahvas mult sosinal, et miks ma üldse sotsiaaltööd õppida tahan. väga tabav küsimus (reaalselt ma ju ei tahagi) ning mul ei olnud sellele muud vastust, kui et mu ema on umbes kümme aastat olnud sotsiaaltöötaja.
mille peale see mees puhkes kõva häälega naerma! ja ma ei saa siiani aru, et miks?
muidugi, igal võimalikul juhul püüdsin lapsele helistada, tagajärjetult.
ja siis viidi meid ka miskipärast bussiga ujuma. väga kummaline. buss ei saanud ujula ette ja läks kusagile ujula taha..
ja siis helises kell.

sõltumatu ja iseseisev mõtisklus meestest (aga mitte ainult)

see paari päeva vanune ‘I don’t consider myself ‘single & alone’, I consider myself ’independent & available’ on toonud mulle vastukajasid, mis siin blogis ei kajastu.
et oleks lihtsam edasi rääkida, siis kiirvabatõlge ka: ma ei pea ennast üksikuks ja üksildaseks, ma pean ennast sõltumatuks ja vabaks (saadaolevaks?).
jah, muidugi, inimene on sotsiaalne olend ju. neid, kes suudavad päris üksi olla, on vähe. üldiselt rääkides, me ikka vajame kedagi, kellega aegajalt oma elu jagada, keda toetada, kes toetaks meid jnejne. no kõik see, mis kuulub asja juurde, mida võib nimetada ‘suhteks’ (mis see ‘suhe’ on, on jälle edasise defineerimise küsimus; mina olen jõudnud selleni, et ‘suhe’ on peamiselt otsus, millega kaasnevadki teatud sotsiaalsed sidemed ja kohustused, sh ei ole kõik need alati meeldivad; armastust ei defineeri ma üldse ega ei ürita ega pea siinkohal ka oluliseks).
nii et, ega sisemuses ei taha keegi meist ju päris üksi olla.
ausalt, ma ka mitte.
ja ma ei ole osanudki, oma kõrge vanuse kisute, enam-vähem viimase ajani. et ilmselt tuleb elult piisavalt peksa saada, et mitte nutta oma üksiolekut, vaid selle häid külgi näha.
või olen ma piisavalt pikkade juhtmetega, see on ka ju variant. sest hoolimata mitmetest valusaamistest ei tahtnud ma üksi olla. samas on mitmeid inimesi (naissoost), kes peale ühe pikema suhte p***eminekut jäävadki kohe tükiks ajaks üksi ja tulevad suurepäraselt toime.
ma olen kade nende peale (kuigi mul on vahel tunne, et äkki nemad on minu peale kadedad? kuigi – miks?).
aga isegi mina olen arenemisvõimeline. ning jõudnud sinna, et ma võin vabalt olla ka ‘available & independent’, selmet olla ‘single & alone’.
ainult et teine pool on see, et niipea, kui ma sellele äratundmisele jõudsin, on taas kord aina vähem võimalusi olla ‘available & independent’. sest noh, kui üldiselt mehed kardavad natuke neid ‘single & alone’ tüüpe, sest need on klammerduvad ja halavad (ma tean sellest kordades rohkem, kui mulle meeldiks), siis ‘available & independent’ tüüpides näevad nad rohkem omasuguseid (mis on ka ilmselt üks põhjus, miks ikkagi tegelikult liiga iseseisvaid naisi päriselt partneriks ei taheta – naist tahetakse ju, mitte teist meest majja! vt ka siit) ja julgevad nendega veidi rohkem suhelda.
iga minu vanuses naine ju teab, et kõige hullem asi meeste jaoks on klammerdumine. mitte miski ei peleta neid paremini eemale. vähemalt enam-vähem aru juures olevaid mehi.
aga teiselt poolt juhtub selle iseseisvusega ja muuga jälle see, et mingi hetk tajungi, et vaatan maailma üsna mehelikult (mis on jälle meestele huvitav, aga samas.. jah, ainult huvitav) ja reageerin seega ebanaiselikult. või siis et suhtun asjadesse.. kummaliselt. harjumatult mehe jaoks.
hea näide on see mõtetelugemise ja otserääkimise teema.
onju, igaühele on mehed ikka ja jälle öelnud, et nad ei loe naiste mõtteid? et räägitagu nendega otse? noh, olgu. teeme siis nii.
kui ma ütlen oma asjad otse välja, siis ikka üritatakse sealt tagant lugeda veel midagi välja. jaa, ma kordan, et ma ütlen otse ja nii nagu mõtlen (ja vahel julmalt ja siis põrnitsetakse mind, et mida nüüd ometi?), aga EI! eks oma kogemustest lähtuvalt on mehed veendnud, et kogu asja taga peab veel midagi olema.
väga väsitav on seletada, et ei ole.
või teistpidi. et mehed ütlevad (väidetavalt!) välja kõik asjad otse ja nii nagu nad mõtlevad ja et nende sõnade tagant ei ole vaja otsida rohkem midagi, kui kuuled.
nojah. võtangi neid sõnu siis hästi otse ja puha ja tulemus on samuti mitte see, mida võiks oodata – no et kõik on kena ja rahul ja õnnelik. ei ole!
sest eksole, mehe sõnade taga on muid asju ka, mida mina nagu peaksin sealt välja lugema. kuigi ta ju väidetavalt räägib otse, pole see ka tegelikult nii.
ja siis ongi see, et kui mingid ajad tagasi olin mina mingi super-vääritimõistja (sest ei rääkinud otse ja lugesin meeste sõnade tagant välja asju, mis vastasid minu ootustele, aga mida mees ise mitte kunagi ei lubanud), siis viimasel ajal on nii mõnigi kord üsna vastupidi: ehk mina pean mehi maa peale tooma ja selgeks tegema, et mina ei loe nende mõtteid ja seda mida ma ütlen, ma mõtlen ka.
nii, nüüd läks jutt algteemast vist üsna kaugele.
või siis mitte, tegelikult on see kõik kuidagi seotud.
aga lühidalt kokku võttes on me seisund määratletud sellega, kuidas me ise end määratleme. et kui ‘single & alone’, siis tahaks kramplikult kedagi enda kõrvale – ja efekt on pigem vastupidine. kui ’independent & available’, siis.. no ma ei kommentaari.
ja lisaks see, et otse loomulikult ei ole ma üksik inimene. lapsega elav ema ei saa olla üksik. vähemalt mitte nii, nagu enne last.
kassist ma parem ei räägigi 😛

Alice, kirbukas ja hispaania filmid – ehk kokkuvõte nädalavahetusest

reede õhtul olin taaskord Hispaania majas filmikal. need muutvad ka järjest popimaks. kui ca kuu tagasi oli see klass pooltühi, siis seekord olid teise filmi ajal põrand ka täis 🙂 eks info tasuta filmiõhtutest levib ja filmid on ka head. neil hakkab varsti inimeste mahutamisega probleeme olema seal.
laupäeval oli väike kirbukakülastus. muidugi ei õnnestunud sealt tühjade kätega (või õigemini jalgadega) ära tulla, kuigi üldiselt oli seekord igav. ei tõmba mind need hilbukuhjad reeglina. see-eest jäid silma ühed väga ägedad saapad, mis olid üsna kitsa liistuga, nii et hoolimata suurest numbrist läksid need loosi. no hind ka muidugi oli vastav (st, ostma kutsuv).
nüüd oleks ikka vaja mingi jalatsiriiul tekitada. aga mingid asjad vaikselt liiguvad kodus, nii et küll tekib seegi.
eile taas kino. sedapuhku siis kauaoodetud-paljukiidetud Alice Imedemaal. vot jah. sellega oli kuidagi nii, et tegelaskujud, 3d, animatsioon jms olid muidugi vinged – aga lugu ise jättis vägagi soovida. lisaks polnud loos seda, “paljusust”, ega ka sügavust. kõik oli väga pinnapealne kuidagi. aga jah, visuaalina oli vinge, sellega olen nõus.
ja miks Alice arvas, et Hamishi kõhuprobleemid avalduvad kõhukinnisuses? ma arvasin just vastupidi 😛
siiski ma ütlen, et Charlie šokolaadivabrik oli loona parem, oluliselt. ka hea visuaaliga muidugi.
ja kuidagi nii libiseski see nädalavahetus ära lihtsalt.

aeg kaob..

hommik üllatas uue lumega. eile just mõtlesin, kui maneetu ja hall ja räpane kõik on.
nüüd on porine 😛
ma ei saa üldse aru, kuhu mu aeg kaob. peaks ju ometi olema teist, aga ei ole. isegi RSS-i loen ca kord päevas (kuigi püüan tihemini). müstika.
ja nädalavahetus on jälle tihkelt plaane täis. mina ka ei tea, kust need tulevad!
liitsin oma telefoni kontaktid gmaili omadega ja tulemuseks oli hirmuäratav arv kontakte. peale puhastamist – peamiselt kustutamist ja liitmisi – jäi neid alles nii kolmandiku võrra vähem. aga ikka on neid päris palju. kusjuures võtsin välja suure osa neid, mis on nö tööalased ehk ka mujal postkastides-kontaktides olemas.
nüüd tuleks need valikuliselt telefoni tekitada. kõiki ei ole ju nii tihti vaja, suure hulga puhul piisabki, kui on netis kättesaadavad.
ja mulle meeldib, et vahel on ka arvutiprogrammil piinlik 🙂 inimestel on nagunii väga harva..
T.P.: I don’t consider myself ‘SINGLE & ALONE’, I consider myself ‘INDEPENDENT & AVAILABLE’.
sobib ka mulle 😛

firefox.jpg

kuidas käia kontsadega

novot, vaatasin jälle otsingusõnu, millega siia on tuldud. et siis kuidas käia kontsadega, oli kedagi huvitanud.
sellele küsimusele ma oskan vastata küll ja väga lihtsalt:
enesekindlalt!
muuhulgas tähendab see mõõdukat, väljapeetud tempot ning vajadusel sellist kavalat mahavaatamist, et keegi ei saa arugi, et vaatad, kuhu jalg sättida, et konts kusagile prakku kinni ei jääks.
nii lihtne see ongi.
ahjaa, seda ka, et kui enne pole kunagi proovinud, siis esimesed kaks päeva võib kodus allkorruse elanikke närvi ajada. toas kontsakingadega käimisega.