see paari päeva vanune ‘I don’t consider myself ‘single & alone’, I consider myself ’independent & available’ on toonud mulle vastukajasid, mis siin blogis ei kajastu.
et oleks lihtsam edasi rääkida, siis kiirvabatõlge ka: ma ei pea ennast üksikuks ja üksildaseks, ma pean ennast sõltumatuks ja vabaks (saadaolevaks?).
jah, muidugi, inimene on sotsiaalne olend ju. neid, kes suudavad päris üksi olla, on vähe. üldiselt rääkides, me ikka vajame kedagi, kellega aegajalt oma elu jagada, keda toetada, kes toetaks meid jnejne. no kõik see, mis kuulub asja juurde, mida võib nimetada ‘suhteks’ (mis see ‘suhe’ on, on jälle edasise defineerimise küsimus; mina olen jõudnud selleni, et ‘suhe’ on peamiselt otsus, millega kaasnevadki teatud sotsiaalsed sidemed ja kohustused, sh ei ole kõik need alati meeldivad; armastust ei defineeri ma üldse ega ei ürita ega pea siinkohal ka oluliseks).
nii et, ega sisemuses ei taha keegi meist ju päris üksi olla.
ausalt, ma ka mitte.
ja ma ei ole osanudki, oma kõrge vanuse kisute, enam-vähem viimase ajani. et ilmselt tuleb elult piisavalt peksa saada, et mitte nutta oma üksiolekut, vaid selle häid külgi näha.
või olen ma piisavalt pikkade juhtmetega, see on ka ju variant. sest hoolimata mitmetest valusaamistest ei tahtnud ma üksi olla. samas on mitmeid inimesi (naissoost), kes peale ühe pikema suhte p***eminekut jäävadki kohe tükiks ajaks üksi ja tulevad suurepäraselt toime.
ma olen kade nende peale (kuigi mul on vahel tunne, et äkki nemad on minu peale kadedad? kuigi – miks?).
aga isegi mina olen arenemisvõimeline. ning jõudnud sinna, et ma võin vabalt olla ka ‘available & independent’, selmet olla ‘single & alone’.
ainult et teine pool on see, et niipea, kui ma sellele äratundmisele jõudsin, on taas kord aina vähem võimalusi olla ‘available & independent’. sest noh, kui üldiselt mehed kardavad natuke neid ‘single & alone’ tüüpe, sest need on klammerduvad ja halavad (ma tean sellest kordades rohkem, kui mulle meeldiks), siis ‘available & independent’ tüüpides näevad nad rohkem omasuguseid (mis on ka ilmselt üks põhjus, miks ikkagi tegelikult liiga iseseisvaid naisi päriselt partneriks ei taheta – naist tahetakse ju, mitte teist meest majja! vt ka siit) ja julgevad nendega veidi rohkem suhelda.
iga minu vanuses naine ju teab, et kõige hullem asi meeste jaoks on klammerdumine. mitte miski ei peleta neid paremini eemale. vähemalt enam-vähem aru juures olevaid mehi.
aga teiselt poolt juhtub selle iseseisvusega ja muuga jälle see, et mingi hetk tajungi, et vaatan maailma üsna mehelikult (mis on jälle meestele huvitav, aga samas.. jah, ainult huvitav) ja reageerin seega ebanaiselikult. või siis et suhtun asjadesse.. kummaliselt. harjumatult mehe jaoks.
hea näide on see mõtetelugemise ja otserääkimise teema.
onju, igaühele on mehed ikka ja jälle öelnud, et nad ei loe naiste mõtteid? et räägitagu nendega otse? noh, olgu. teeme siis nii.
kui ma ütlen oma asjad otse välja, siis ikka üritatakse sealt tagant lugeda veel midagi välja. jaa, ma kordan, et ma ütlen otse ja nii nagu mõtlen (ja vahel julmalt ja siis põrnitsetakse mind, et mida nüüd ometi?), aga EI! eks oma kogemustest lähtuvalt on mehed veendnud, et kogu asja taga peab veel midagi olema.
väga väsitav on seletada, et ei ole.
või teistpidi. et mehed ütlevad (väidetavalt!) välja kõik asjad otse ja nii nagu nad mõtlevad ja et nende sõnade tagant ei ole vaja otsida rohkem midagi, kui kuuled.
nojah. võtangi neid sõnu siis hästi otse ja puha ja tulemus on samuti mitte see, mida võiks oodata – no et kõik on kena ja rahul ja õnnelik. ei ole!
sest eksole, mehe sõnade taga on muid asju ka, mida mina nagu peaksin sealt välja lugema. kuigi ta ju väidetavalt räägib otse, pole see ka tegelikult nii.
ja siis ongi see, et kui mingid ajad tagasi olin mina mingi super-vääritimõistja (sest ei rääkinud otse ja lugesin meeste sõnade tagant välja asju, mis vastasid minu ootustele, aga mida mees ise mitte kunagi ei lubanud), siis viimasel ajal on nii mõnigi kord üsna vastupidi: ehk mina pean mehi maa peale tooma ja selgeks tegema, et mina ei loe nende mõtteid ja seda mida ma ütlen, ma mõtlen ka.
nii, nüüd läks jutt algteemast vist üsna kaugele.
või siis mitte, tegelikult on see kõik kuidagi seotud.
aga lühidalt kokku võttes on me seisund määratletud sellega, kuidas me ise end määratleme. et kui ‘single & alone’, siis tahaks kramplikult kedagi enda kõrvale – ja efekt on pigem vastupidine. kui ’independent & available’, siis.. no ma ei kommentaari.
ja lisaks see, et otse loomulikult ei ole ma üksik inimene. lapsega elav ema ei saa olla üksik. vähemalt mitte nii, nagu enne last.
kassist ma parem ei räägigi 😛