keenjused, kes otsivad siit keelküüsi -õppige enne keel selgeks ja hakake küüntega tegelema. keelküüned, ausõna..
autovaba nädal on septembri teises pooles tavaliselt, mitte kevadel. kevadel hakatakse niisama ratastega sõitma. mis on sobilik paik öelda, et üks kena punane naiste linnaratas, Leedu päritolu, ootab head uut kodu.
apollo riidest kott on müügil apollos ja ioniseeritud vett saab nt hõbelusikat veekannus hoides. ja tõesti, selveri riidest kott on toodetud, need ei kasva puu otsas..
teie
dr. pilleriin
Kuu: märts 2010
ei saa nad läbi minuta..
kui ma kooli läbi sain, arvasin, et neil on hea meel minust lõpuks lahti saada. küllap ma seetõttu sain oma lõputöögi ‘väga hea’, et lõpuks ometi kaob see nõudlik õppur neilt ära.
aga looda sa!
veidi üle poole aasta oli lõpetamisest möödas, kui uuriti, et kas ma saan tulla oma lõputöö teemadel seminarile esinema. natuke see asi nüüd venis, aga täna teostus.
korraga olid koolis kõik mu sõbrad, naeratasid ja olid leebed ja huvitunud. ei ühtegi sellist frusteerunud nägu, et ‘jälle see nõudlik tibi tuleb, põgenege!’ 😛 isegi raamatupidur suutis mulle ühe neratuselaadse asja kinkida.
rääkisin siis laiendatult oma lõputööst. hommikul olin mures, et kaitsmise jaoks olid slaidid tehtud ju paarikümne minuti jaoks, nüüd oli vaja vähemalt tund sisustada ja ma sisuliselt ei teinud ühtki slaidi juurde.
aga noh, lobamokk nagu ma juhtumisi olen (kui vähegi energiat selleks on muidugi), ei olnud see mingi probleem. kui ma oleksin oma lõputöö enne kaks korda läbi lugenud (diagonaalis pilgu ülelibistamise asemel), siis oleksin vist paar tundi ka vabalt ära pannud 😛
seminar oli vabatahtlik ja seega palju inimesi ei olnud (kena kevadine ilm õues ka, seal oli tõesti juba tunne, et jeee, suvi pole kaugel!), aga ma olin tegelikult üllatunud, et paarkümmend tudengit kohal oli. no vähemalt ei pidanud tühjale auditooriumile rääkima. viimane kursus nagunii enam majas pole, nii et seda enam on see hea tulemus.
peale lõppu uuriti kooli poolt, et kas ma teinekord veel tuleksin, kui on mingi teema, millest ma midagi tean. nojah, miks ka mitte 😉
nö päris-kooli-loenguid ootab üks ports veel ees paari nädala pärast..
lõunamaine oasupp kalkunihakklihaga
täna oli supi-isu ja köögikapil oli päris mitu purki ube. sai siis natuke mööda netti soritud ja kokku keeratud üks lõunamaisema mekiga oasupp.
1 sibul
5-6 küünt küüslauku
juursellerit
2-3 porgandit
ca 500g kalkunihakkliha (võib ka ilma lihata teha)
2 purki valgeid ube tomatikastmes (400g)
1 purk punaseid ube (400g)
ca 700g tomatipastat või purustatud tomateid (võivad olla nii koserv kui värsked)
ca 1l köögivilja- või loomalihapuljongit
150g pastat oma soovi järgi
1 tillipiprakaun või veidike kuivatatud tillipipart või tillipulbrit
soola, pipart, tüümiani
riivjuustu
värsket peterselli
puhasta ja haki sibulad, küüslaugud, seller, porgandid.
vala haudepoti põhja sort head õli või pane tükike võid ning madalal kuumusel kuumuta hakkliha seal läbi. tõsta hakkliha potist välja ning lisa vajadusel veidi õli. kui teed ilma lihata suppi, jäta see etapp vahele.
pane potti juurikad, kuumuta segades keskmisel kuumusel. kui need muutuvad pehmeks, lisa veidi puljongit või vett, nii et olemasolev on kaetud. lase keema.
lisa supile oad ja tomatid. lase keema. siis kalla sisse ülejäänud puljong ning jäta supp vaikselt hauduma.
puhasta tilli (soovitan seda teha kummikinnastega), lõika pikuti pooleks ja pane suppi. kui värsket tillit pole käepärast, võib kasutada kuivatatud tillikaunu või ka pulbrit, doseerimisel peab viimase puhul olema ettevaatlik ja lisama vähehaaval.
lase supil aegajalt segades tunnike haududa. vajadusel võib lisada vedelikku.
umbes tunni pärast eemalda tillikaun ja lisa pasta.mina kasutasin niitnuudleid. maitsesta soolaga ja vajadusel lisa veel veidi pipart.
hauta veel kümmekond minutit.
serveerimisel lisa peale riivjuustu (parmesan sobis väga hästi) ja maitserohelist. kõrvale sobivad väga kenasti nii maisitortillad kui ka tavaline röstsai.
oad võib asendada ka kuivatatud ubadega, aga siis peab neid eelnevalt ca 12 tundi leotama.
kuivem ja puhtam opsüsteem
reede õhtul sai läpaka jamadest siiber ja arvuti sai omale uue Windowsi peale. st praeguseks hetkeks peaks olema kõik konfitud jälle, aga ei ole veel. sest mustmiljon muud tegemist on ka. aga olulisemad asjad on olemas jälle, mõned natuke vähem olulised on järjekorras ja ülejäänud vajadused tekivad töö käigus.
isegi minu nunnu teema, mis mul oli, õnnestus taastada. desktopi-pildi panin küll vahelduseks uue.
nüüd tuleks mõelda, mis teema mul start-menüü jaoks oli 😛
kui ma nüüd kõlan mingi veidrikuna, siis tegelikult käib mu tehnika nii, et ma konfin ära ja nii ongi enamvähem lõpmatuseni. lisanduvad vaid pisividinad.
aga aegajalt sättida on hea.
kuigi ma lükkasin opsüsteemi uuendamist just seepärast hullult edasi, et see taas kord kõige oma käepäraseks ja silmale meeldivaks seadmine tundus nii jube..
pirukaõhtu
kui kapis on tuul, pärmi, jahu ja veel natuke midagi, siis saab teha juba väga palju süüa 😉
Aqva-Aqva!
nädala ‘tegude’ hulka võin kahtlemata kanda Rakvere Aqva Spa külatuse. koos ööbimisega ja erinevate hooldustega.
veekeskus olin ma varem ka külastatnud ja sealsed aurusaunad meeldivad mulle, noh, pehmelt öeldes väga. mingi tavaline soolasaun, kus end soolaga sisse määrin, pole pooltki nii hea kui soola-aurusaun. aga eks see ole maitse asi.
veekeskus on muidu ka tore, päris palju ruumi niisama istuda-vedeleda.
iseasi, et koolivaheajal mitte nii väga 😛
aga olgu, veekeskusesse saigi mindud peale õhtusööki ehk siis, kui rahvast juba vähem.
aga siis hoolituste osa.
võib ju muidugi öelda, et mõnigi vidin on seal plastikust või et mulle meeldiks idamaade stiili asemel kariibi stiil rohkem, aga igal juhul jättis spa mulle hea väga hea mulje (no mul pole muidugi tapvalt võrdlevaid kogemusi ka). ruumid on hubased, igal pool on küünlad, kenad türkiissinised detailid, mahe valgus ja kogu maja iseloomustavad tsitruseveekannud.
igatahes sain ma selle ca 22 tunni jooksul näiteks kaks laavakivimassaa˛i, mis olidki tegelikult kõige lõõgastavamad hetked. esimesel päeval oli see selline õrnem ja mediteerivam, teisel päeval tegi teine massöör ja oli veidi tugevam. peale seda muidugi tahaks kohe kanduda voodile edasi mõnulema, aga selleks peab siiski omal jalul liikuma. kuigi aega püsti ajada antakse kenasti ja muidugi on võimalus pärast fuajees istuda ja vett rüübata.
spaarituaal oli mingi valgus- ja muusikateraapia pooltund.toas on päris liiv maas ja võimalus valida omale sobiv istekoht. on lambid, mis kiirgavad valgust päikesevalguse lainepikkusel (soojust ka ilmselt natuke ikka) ja selle poole tunni jooksul ongi siis nagu üks päeva tõsust loojanguni. ilmselt kui seda kuurina keset talve teha, siis mõjubki päris hästi (valgusteraapia ju selles hallis on super). niimoodi ühekordsena on see pigem väike lõõgastuspooltund. samas, veidi enne lõppu muutusid mõtted väga selgeks. aga võib-olla lihtsalt seepärast, et lasin end väga lõdvaks.
rasulbad oli ka omamoodi vahva – ühelt poolt on tegu aurusaunaga, teisalt üle-keha-savimaskiga. tädi annab kolm eri savi ja kaob ära, ise teed end märjaks, määrid saviga sisse ja siis istud seal auruses ruumis. lõpuks koorid veel mingi sodiga ja kõige lõpuks pihustatakse sooja soolase veega üle. iseenesest on see pihustamine ju mõnus, aga keegi oleks võinud ette hoiatada, et juuksed võivad märjaks saada (no ma ei taha neid ju iga päev pesta, samas nad jäävad totralt kuidagi, tukk on siiani imelik). pärast on veel kehatemperatuuril kreem, millega end sisse määrida.
ehk siis, kuna ma selliseid idamaiseid mitte-väga-kuumasid-aurukaid fännan, siis oli päris tore tegelikult.
paketis olev õhtusöök oli kitsama menüüga kui a la carte, kuid valikut oli sealgi. lisaks olid ka need toidud täiesti korralikul tasemel. näiteks minu eelroaks söödud carpaccio on ka tavamenüüs (ja oli tõsiselt mõnusalt pehme ja hulga lisanditega). nii et täiesti hea.
ja hommikusöögi rootsi laud polnud võib-olla hirmus laia valikuga (no siiski piisav), aga seal oli imehea grillitud-wokitud aedvili. no ikka kohe super ja minu lemmik seal 🙂
igatahes, ootan juba järgmist korda, et sinna minna! 🙂
minu blogi kuritarvitajatele
inimestel, kelle närvid mu blogi segamini lööb, palun siit heaga eemale hoida.
neil ka, kes selle peale teiste närve tahavad ära rikkuda.
hankige omale elu ja vajadusel psühhiaater.
(minu normaalsed lugejad, ärge laske end sellest sissekandest häirida)
seljavalupäev
vahepeal oli päris pikk periood (hm, mõned aastad), mil seljavalu peaaegu et polnudki või siis oli vähe.
aga nüüd ca kuu on jälle mingi jama majas. vahepeal on ka peaaegu et normaalne, aga siis liigutan end ja mingi terav valu käib läbi.
või selline tuim pidev valu nagu praegu. kuigi plaastrid on peal.
vanadus, ma ütlen 🙁
aga vähemalt on siis vähem aega pead valutada – sest kogu seisu arvestades teeksin ma muidu seda.