mingitel (mitte väga segastel) põhjustel olen ma EKA maililistis. see on üks igavesti huvitav list, mis oleks ka mõnel sotsioloogil kindlasti põnev uurida.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
eile oli teatavasti (või siis et laien üldsus ikkagi ei tea ilmselt) EKA vana maja viimane pidu.
järelkajad sellest on muidugi ka listis ja neid on ohtralt.
kui oleks hakanud kohe tabelit tegema, oleks juba päris põhjalik andmebaas leitud ja eriti just kaotatud või vahetusse läinud asjadest. väga põnev on seda listi jälgida täna. igatahes.
mis muidugi paneb mind mainima, et vastlasupp minu juures lõppes samuti kasudega: üks kena hallikirju naistepintsak on riidepuul juures. jama on see, et pole sobiv suurus. nii et pean ikka omanikule tagastama.
Kuu: veebruar 2010
väsimusepuudutus
loengupidamine on ikka hullult väsitav. meeldiv, aga väsitav.
talv on juba nii tavaline, et seda ei viitsi pildistadagi.
ja üldse.
kusagile maailmalõppu tahaks
sinna, kus on see kohvik
subtiitritega
et mõista neid teisi kes ei mõista
ja olla ise arusaadav
ükskord ometi
teada kõike nii nagu on
tagamõteteta
vastlakaja
eilne kujunes üsna kiireks ja väsitavaks päevaks.
hommikul olid loengud. sain hakkama sellega, et tavaliselt poolteist akadeemilist tundi võtnud osa peale läks ligi kaks tundi ära – sel aastal on mul mahtu juures. filmid läksid ka kenasti peale. natuke ergutust, ei jaksa ju päevad läbi kuulata ka.
koolist lahkudes sain kokku Marjasoo perenaisega. väga ootamatu oli keset Tallinna kohtuda, kuigi ma tean ju, et ta on siiski suure osa ajast siin.
lapse trenniaja tegin parajaks Väikeses Pariisis. oma maa-aluse asukoha kiuste on tegu päris hubase ja mõnusa kohaga. kunagi söön seal korralikult ja siis kirjutan pikemalt.
õhtuste külaliste jaoks oli supp õnneks peaaegu valmis. külasid tuli täpselt sobiv hulk, mahtusime parasjagu kööki ära. suppi jagus ja jäi veel ülegi, kukleid ei olnud üleliia – aga see-eest oli meil niisama saia ja vahukoort ja moosi, millest sai muidu head-paremat-ilusamat nikerdatud.
õhtuks olin muidugi totaalselt üleväsinud laip.
unenäod olid täis reetmist reisimisel. korduvat.
iseseisvuv laps, vastlalainel
eile sai RM korraliku vastlaliu lastud, esimese hernesupi söödud ja kukleid ka õgitud. et asi oleks ehedam, toimus see veel maal – kus talv on ikka hoopis teist nägu kui linnas.
ma sain isegi peaaegu et puusadeni lumes sumbatud 😉
reedel tundide lõppedes helistas RM mulle: ‘emme, mul on sulle halbu uudiseid’. halb uudis oli kolm etteütluses. no ega ma ise eriti midagi muud lootnudki ja püüdsin teda lohutada ka. vestlesin samuti lapse aiakaaslase emaga, kes on logopeed. konkreetse etteütluse kohta leidis logopeed, et ei ole üldse nii väga lihtne ja tema ei teeks sellest ka numbrit – aga kuna lapsele on see probleem, siis me ikkagi tegeleme natuke. käime aiakaaslasel külas (kui teda ennast ei ole) ja vaatame. mina õpin ka, et kuidas last aidata.
täna ilmutas RM lahedaid iseseisvumise märke jälle.
kõigepealt laenas kooli raamatukogust kohustusliku kirjanduse jaoks raamatu – mis on meil kodus ka olemas 😛 aga ilmselt oli protsess olulisem kui uurida, et kas meil on see raamat olemas. tagatipuks on nüüd ju tähtaeg ka, mis ajaks see peab läbi olema.
tunnike hiljem helistas ta, et postiljon käis ja tõi paki, tema võttis vastu ja kirjutas oma nime paberile. ahsoo.
ma umbes tean, mis seal on ja tavaliselt on jäetud kutse postkasti ka siis, kui ma olen kodus olnud. aga kas uus postiljon või midagi, et korraga ukse taha ära toodi. või kasutati mingit kullerteenust (mis siiski antud paki puhul võimalik ei olnud).
aga igatahes lahe 🙂
täna pean hankima veel natuke tooret, et homseks üks korralik vastlasupp keeta. külad tulevad ka. paha on see, et hommikupoolik on pikk ja üsna väsitav (neli akadeemilist tundi loenguid juttis pidada).
pildil eilsed kuklid (ilma tuhksuhkruta veel) ja sõbrapäeva tort.
oran˛
päike paistab 🙂
mul on piletid käes ja kevade lõpus võtan ja sõidan kaugele, natukeseks. jess!
CV sai eile oma kilu-sibulaleiva isu natuke rahuldatud. ma ei ütle, kui mitu tükki ta neid ära sõi – aga ta oli ka ainult hommikusöögi peal muidugi. lahe tunnike oli.
eile sain ma uue käekella ja oran˛i gerbera. sellega on kuidagi hästi läinud, sest mulle meeldivad a) gerberad b) oran˛. see on mul vist näkku ka kirjutatud, sest ma olen läbi aegade neid saanud üsna palju.
asjatamise periood
mingi elu toimub.
telefoniteema on ikka segane. testimiseks antavad telefonid on ka sellised veidrad olnud. eelviimane nt, selgus, laeb ainult läbi USB või kaasasolnud laadija, ei ühegi teisega. nüüd on ajutiselt vale tootja oma, mille helinat ma väga ei kuule (ja ei hakka sinna paariks päevaks midagi muud laadima ka). aga no eks saan hakkama.
kui nüüd veel paar päeva pingutada, saaks kodus ka mingeid asju korda. ehk peakski, sest nädala pärast on ju vastlasööma mu juures ja külalised on ometi põhjus pingutada.
RM-i trenni suhtes rääkisime ka täna treeneriga. ta siin ikka vahel ütleb mulle, et ei taha käia. nüüd selgus, et sellele nö üleminekugrupile on veel mingid ajad, mil on vähem lapsi ja rahulikum tempo. praegu käib ta ju koos nendega, kellest enamus on temast vanemad ja ka aastaid kauem trennis käinud. selge, et see võtab tuju ära ja tekitab alaväärsust.
samas tahab ta kusagile pallitrenni ka minna. neil on uus võimlemisõpetaja, kes pidi kuri olema, et ta alati hästi palli ei püüa. mu jaoks küll tiba arusaamatu – õpetaja asi ongi julgustada ja õpetada ju. aga noh, eks paistab. mõtlen natuke, kuidas neid trenne ühendada. sest prooviks praegu seda teist ujumisaega, ehk ikka ta ei loobu.
kokkajasse panin paar lihtsalt retsepti üles: kitsaste aegade lõhesupp ja mannavaht Marjasoo jõhvikapüreega.
selle supi juures ongi kõige parem see, et väga hea toidu saab valmis väga väikese rahaga (ja keegi ei keela seda ka mittekitsastel aegadel teha); ning mannavahtu võib teha ka mingi muu mahlaga muidugi.
ma ise olen täna sellest vahust ümmargune 😉
‘sa oled üks kummaline naine. see on samal ajal huvitav ja hirmutav’.
mannavaht
selline hea klassikaline asi, mida ma ikka väga ammu teinud pole. aga kuna mul on kapis Marjasoo imehead jõhvikapüreed, siis oleks ju patt jätta proovimata. muide, püreed on vist veel saada isegi!
lugesin paar retsepti läbi ja tegin lõpuks ikkagi huupi. nagu pildilt näha, jäi tulemus üsna vedel – ehk mannat oleks võinud rohkem panna või kauem keeta. suhkrut lisasin ka veel vahustamise ajal korduvalt.
retsepti panen siis kirja ikkagi raamatu järgi.
1l vedelikku (vesi + jõhvikapüree)
1,5dl mannat
ca 1-2dl suhkrut, maitse järgi
kuumuta vedelik ja suhkur keemiseni. lisa manna, pidevalt segades.
keeda ca 5 minutit (võib ka kauem, aga ei pea nii kaua, nagu pudru puhul), aegajalt segades.
jahuta ja vahusta. võib käsitsi, võib ka mikseriga. ma ise panin kraanikaussi külma vee, tõstsin poti sinna sisse ja vahustasin seal. kuum segu ei vahustu, küll aga aitab vahustamine samal ajal jahtumisele kaasa.
natuke mälestusi ka.
ma ei mäleta kodust mannavahu tegemist, võib-olla polnud mind siis enamasti kodus. küll aga mäletan, kui Hiiumaal vanaisa seda suurt potitäit (seal oli ju alati rohkem lapsi kohal) trepi kõrval külmaveekausis käsitsi vahustas 🙂
lõhesupp: lihtne, odav, kiire
kui suur summa raha panna selle peale, et natuke reisida, siis tuleb kusagilt mujalt kokku hoida.
kuna kartul-porgand on omal olemas, siis tuli mõte teha üks kalasupp. supikogu Stockmannist maksis alla seitsme krooni; kuna soovisin sibula asemel porrut, maksis see veel nii 5 krooni; piima pidin ka ostma, sest vana oli otsas. süüa saame veel teinegi päev.
lõhe supikogu
soovi korral üks lõhesteik
1,5l vett
2 porgandit
2 kartulit
soovi korral 1 pisem sibul või ca 6cm porrulauku
soovi korral veidi piima või koort
soola, pipart, loorberilehte, ca 1tl õli
supikogu koosneb tavaliselt siis lõhe luudest, peast, sabast ja lihast, mis seal küljes on. kuna seda liha pole palju, siis kalasema supi saamiseks võib ühe kalatüki juurde osta. kui on ostetud terve kala, mis ise fileerida, siis saab rohkem liha külge jätta.
pane kala külma veega keema. puljongi keema hakates keera kuumust vähemaks ja riisu vaht.
kuni puljong keeb, koori porgandid-kartulid. puhasta sibul või porru, haki meeldiva suurusega tükkideks. haki porgand.
pane väikesele pannile natuke õli, lisa porgandikuubikud ja sibul-porru. kuumuta segades läbi.
15-20 minutit puljongile piisab. tõsta kalatükid veest ja kurna puljong läbi tiheda sõela või marli. lase kurnatud puljong uuesti keema ning lisa kuumutatud porgand-sibul. maitse järgi lisa pipart, vürtsi, loorberit jms. mina panen need teemuna sisse, siis pole hiljem supis segamas.
haki kartulid ning lisa supile.
nüüd eemalda kalaliha luudelt ja tükelda sobivaks ning kalla suppi. lase supp keema ning lisa maitse järgi soola. soovi korral kalla peale veidi piima või koort.
serveerimisel lisa maitseroheline.
