./\./\./\.

täna on öö nagu eile
ja sajad enne seda
ja tuhanded miljonid enne seda
lihtsalt üks öö
vaikne ja pime ja tühi öö
mis võtab mind oma embusesse hellalt
ja viib kõik mured ja vaeva
vähemalt
selleks ööks

une näod, täiendamaks horoskoope tänaseks

You don’t have time for lunch? Or dinner? Better make time. No matter how little it may be, it’s something. Besides, it’s true what they say about quality vs. quantity.
Remember Mom asking you at least a thousand times if everyone else jumped off the bridge, would you? If you’re not sure, at least invest in a parachute.
******
tegelikult ma unes hüppamist-kukkumist ei näinud. peaaegu.
küll aga (ilmselt mõne eile sünnipäeval kuuldud loo põhjal) sai ühte uppunut otsitud. mina ei otsinud, mu sõbrad tegid seda. kummaline oli muidugi see, et uppumine ise oli toimunud umbes aasta varem. nii et ega keegi ei lootnudki muud leida, kui laipa.
koht ise oli nagu mingi kanal peaaegu keset linna.
siis nägin veel midagi, kuidas mul soovitati ühest seltskonnast lahku lüüa, kui ma tahan, et minuga halvasti ei läheks. jälle, mingi hoomamatu punt inimesi, kes reaalis iial kokku ei puutu. ma isegi ei mäleta, mis meid sidus. igal juhul oli mingi jama ja üks nendest nö. vaenlastest püüdis mind kusagil nurga taga kinni ja andis sõbralikult soovituse eemale hoida, kui tahan normaalselt jätkata.
jätkata millega, ma ei tea.
ja siis sai mingeid asju pakitud. kas siis seesama punt või mis? igal juhul visati meid kusagilt välja – aga taas, minu suhtes oldi leebed ja mina tegelikult ei pidanud minema.
kui ma niimoodi mõtlen, siis oli see umbes nagu lasteaed või algkool, sest me jagasime seal pilte ja muid nikerdusi; ning miskipärast oli seal päris suur hulk omi asju ka. ja raamatuid.
ning kindlasti ei olnud me lapsed, vaid ikkagi täiskasvanud.
kusjuures nüüd tuleb küll mingi lendamine-kukkumine sisse, meenus. sest mingil põhjusel olin ma korraga hoopis kogu selle asja kohal, umbes nagu läbipaistval katusel, ja tahtsin sealt lennata veidi kaugemal oleva papli peale. naljakas, et mul on meeles, et see oli just selline suur kõrge pappel.
aga ma ei lennanud välja, ma sain isegi mingi hoo sisse ja ei kukkunud kohe, aga paplini ei lennanud, enne pudisesin maha. haiget muide ei saanudki ja need nö. pahad tulid väga hoolitsevalt mu ümber.
siis ärkasin ma köhahoo peale ja mõtlesin, et selline benji-hüppe tunne on küll. või noh, peaaegu. et võtaks kusagilt hoogu ja hüppaks alla. kõrgelt.
aga ma ei olnud kindel, kas see kummipael peaks ikka ka olema või mitte. selle taustal tundub langevari päris hea soovitusena.

külm

mulle tundus, et kodus on külm. õhtul. võtsin veel ühe teki peale.
hommikul kraadi vaadates selgus, et ongi külm. sest ma olen harjunud, et toas on 20+ kraadi, nüüd oli alla 18. tea, kas on mingi küttekokkuhoid või on need kiviseinad nüüd korralikuld jõudnud lihtsalt läbi külmuda?
hääl on endiselt veider (‘kui silmad kinni panna, on sul oma ema hääl’), lisandunud on peatäis tatti ja algav ohatis.
aga muidu on elu ilus.
muide, kiirpassi ei tasu praegu teha. sest tavalisegi saab kätte 48 tunniga.

The Key to Your Life is Wisdom


The Key to Your Life is Wisdom


Anything good in your life comes from your vision and clarity.

You’re able to see above all the small things in life and wisely understand the big picture.

Anything bad in your life comes from not taking charge when you should be.

You are a natural leader. So be aggressive and take the reins!

no mida tõbe jälle?

ma lõhnan nagu küüslauk. sest ma ajasin seda hulgem sisse. sest nüüd, ääretult ebasobival momendil, tuli mingi pooltõbine tunne peale. ja mul ei ole lihtsalt aega põdeda (nagu pea alati, eksole?).
kuigi hea meelega läheks kaheks nädalaks tasuta sanatooriumisse või midagi. aga no ei saa. vangi ülalpidamisele kulub ca 13k kuus, ma ei teenigi nii palju ja pean sellest oma vajadused kõik katma. + vange üleval pidama. + oma rohud ise ostma.
ah.
ma tean ka, et kui ikka ei ole üldse aega haige olla, siis ei ole ka.
aga see on ainult edasilükkamine muidugi.
ja mulle meenus just, et kuigi mul on sidrunipõud, on mul hunnik apelsine. värsket mahla, mõtelge!

lihtne karrikana

selline lihtne karrikana retsept, mis jõudis minuni lapse isapoolsest suguvõsast. vahepeal ei teinud seda mitu aastat, aga kuna lapsele see väga maitseb, siis sai tänasel päeval taaskord see ette võetud.
kuna mul kirjalikku retsepti ei ole, siis panen kogused üsna ebamääraselt. karrisid on ka erinevaid, samuti soovitakse erineva teravusega toitusid. nii et igaüks peab ise proovima 🙂
2 kanafileed (ca 400g)
5-6 küünt küüslauku
1 keskmine sibul
150g kuldseid rosinaid
300g kookospiima
veidi keevat vett
2-4tl karrit (sõltub karrist ja sellest, kui teravamaitselist kastet soovid)
1-2tl kurkumi (võib ka ära jätta, kui ei ole; siis tuleks veidi rohkem karrit panna)
soola, suhkrut, õli
puhasta sibulad ja küüslauk, haki peeneks. kanafileed lõika ribadeks.
pane haudepannile või -kastrulisse paar supilusikatäit õli, lase kuumaks ja lisa sibulad-küüslaugud. hauta segades kuldseks ja üsna pehmeks.
lisa karri ja kurkum, sega, vajadusel lisa törtsuke õli. kalla segule veidi keevat vett. lisa kanatükid, sega ja jäta kaane alla hauduma keskmisel kuumusel.
hauta ca 10-12 minutit, kuni kanatükid on pehmed. lisa rosinad ja kookospiim.
lase keema ja vajadusel keeda natuke ilma kaaneta, et liiga vedel ei jääks (jahtudes see tahaneb ka). maitsesta soola ja vähese suhkruga.
serveeri riisiga. parim on pruun riis, seekord mul omal kahjuks ei olnud. riisivesi on paras keema panna enne kastme tulele panekut.
võib kasutada ka nn kookosekoort, siis tuleb lõpus natuke vett juurde panna. karripasta võib ka olla karri asemel, kuid selle koguseid ma ei oska öelda.

karrikana479.jpg