eileõhtune nõiakaev oli muidugi paksult rahvast täis. ka siis, kui Omnibussi seltskond laiali vajus, oli seal ikkagi mass peal. ja pori, muidugi pori.
aga midagi nendel kaasasolnud lastel ikka kahe kõrva vahele jäi, täna RM oli lasteaias muljetanud ja ühtlasi ka nõiakaevu tekkest rääkinud. põhimõtteliselt täiesti pädevalt.
see oli ka vahva, kuidas ta sõbral bussis paar korda vait palus olla, kuna tema tahab kuulata, mis onu räägib.
ma tõin hommikul lasteaias koju RM-i töö ‘Lõbus kevadine tetraeeder’.
sel päeval, kui nad neid tegid, teatas ta mulle muuseas ka seda, et Egiptuse püramiid ei ole tetraeeder.
umbes nagu eile rääkis trenni kohta, et ‘algul ujusime mõned otsad krooli ja siis harjutasime delfiini. ei, mitte ainult jalgu, käed ikka ka’. kaua ta seal nüüd käinud on? sügisest? algul ju kartis nägu vette panna? ja vettehüppamine oli tema puhul võimatu?
lapsed arenevad ikka omasoodu täiesti.
lasteaiast antakse ikka nõu, et proovitagu reaali ka. no maeitea kohe…
oluline on end ümbritseda toredate ja heade inimestega.
isegi, kui nende hindamine võtab veidi aega.
need, kes võtavad mul sabast ja tirivad spaasse, kuigi ma väga ei viitsi. need, kes annavad mulle osa oma portsudest (õnneks hiina stiilis portsudest ehk eraldi nõudes serveeritud), kui minu tellimus lihtsalt ära unustatakse. need, kes ütlevad, et iga mu pilt siin blogis ja mujal ka on kohutavalt vajalik, et nemad saaksid edasi liikuda.
maailmas on rohkem, kui ma oma ülekoormatud olekus näen.
***
kevadine kerge uduvihm haarab mind endasse. siinsamas laulavad linnud, sõidavad autod pehmel kummide sahinal, pilves on suitsu maaligi ajanud. kusagil pilvepiiril kumab loojang ja peegeldub majakatustele.
ma aiman esimest kevadist värskust. sel aastal.
***
viimased kaks koolipäeva!
ausõna, see oli ka ainus, miks ma siia tulla suutsin. üldse olen kogu selle aasta käinud ainult seepärast, et nii lõpus oleks veider loobuda..
jah, pärast järgneb lõputöö, mille juures on praegu ka nii palju lahtiseid otsi – ehk ma pole üldse kindel, et see töö tuleb just selline, nagu algselt kirjas. aga olgu, ma tean ju nagunii, et ma ei saa seda tööd A-d nagunii, nii et suurt vahet pole. ainult vastutus iseenda ja juhendaja(te) ees.
ja üldse. paari kuu pärast jõuab majanduskriis minuni. projektitööd saavad otsa.
pean kiiresti midagi välja mõtlema, oma MTÜ ju ka olemas 🙂
eile kell kaheksa oli Stockmanni toiduosakonnast pea võimatu midagi normaalset osta, sest juba valmistati lette ette hullude päevade jaoks ning suur hulk tavakraami oli ära koristatud. päris nõme tegelikult. tahtsin näiteks idusalatit õhtuseks näksimiseks, no ei ole. vorstilett ka üsna lage, pidin mingi valmispakendatud asja ostma. uhhh.
ja hommikul oli muidugi üsna kole. ronisin isegi neljandale välja, sest tehnikaosakonnas oli midagi, mida tahtsin vaadata. kolmas korrus oli kõige jubedam, ilgpikad kassasabad.
söögiosakond ei olnudki väga hull. sain isegi mingeid kanaasju, hea lastele pakkuda homme näiteks.
aga majanduslangus annab tunda, neid noori, kes kilekottidesse kassalindilt saabuva pakendavad, ei olnudki. või on need ainult tipptundidel?
suured hullude päevade riidekotid olid ka müügil. ilusad ja kollased ja tõesti suured, aga no ma ei osta ju sellist, kus peal, et HULLUD PÄEVAD. või oleks see just eriti kitsh? sobiks mu uue mantliga ka 😛
esimese korruse kiirsöögikoha juures pakkusid Mahekauba tütarlapsed ökopuhastusvahendeid soodushinnaga. varusin omale midagi ja mõtlen, et äkki võtaks midagi veel. neid kulub ju ikka mingi aja peale. samas, liiga pikalt seisma osta pole ka mõtet. veeretan seda ideed veel peas, homme ka päev.
õuest sain kitsepiimaseepi. juustu oleks võinud ju ka osta – väike gurmaan, nagu ma vahel olen. aga ega päris kõike ikka saa, mida hing ihkab.
tegelikult hea, et ma pool hulluse aega koolis ära olen.
nagunii ma hullun muude asjadega ju.
tegelikult oli mul tänaseks blogimise teema välja mõeldud. ja see oli see, et kirjutan veelkord sellest, miks mulle meeldib trammiga sõita ja et mis vahe on siis trammi ja autoga sõitmisel.
jah, tavaliselt ma käin jala ja liigun selle jubeda Kopli trammiga, kus ellujäämisprotsent on enamike arvates imeväike. mul on aastaid õnnestunud edukalt selle protsendi sees püsida ja ma arvan, et neid on veel päris palju.
igatahes.
ma istun trammi ja..
justnimelt istun. sest jättes välja need üksikud korrad, kui mul on tõesti tapvalt kiire, võib alati oodata järgmist trammi, kui esimene on liiga täis. teine tuleb tõenäoliselt üsna kohe, vähemalt kui tegu on mingi normaalse kellaajaga. seega enamasti saab istuma küll.
istun trammi ja kulgen ruumis, sellele suuremat tähelepanu pööramata. vahel panen mp3-mängija kõrvaklapid pähe, aga mitte alati. pilk libiseb aknast välja ja pähe tulevad kaootilised mõtted. vahel ka suunatumad, kui vaja, aga trammis lähevad need mõtted jooksma mingeid täitsa oma radu. trammis olles ei ole kiire. seega on seal see võimalus mõtted vabaks lasta ja nad lähevad ka, sest ei pea tegelema mõtlemisega, kuhu ja kuidas edasi.
paljud head mõtted sünnivad just trammis.
tramm on hea koht, kus end vaikselt tööpäeva sisse elatada või tööpäevast välja.
selline kiirustamiseta veerandtund iseenda jaoks.
kusjuures, mulle meeldib ju autoga sõita ja näiteks mingi normaaloludes sõitmine on ka värskendav ja laseb mõtted liikuma (just maanteel), aga kui sattuda mingisse vähegi ägedamasse linnaliiklusesse, siis on mõtted liikluses ja mingit rahu ei ole, pigem vastupidi.
veider on selle juures see, et auto juhtimine on hea teraapia agressiivsuse ja viha ajal. siis tramm ei mõika.
aga jah, kui on mingid ummikud ja asjad, siis see väsitab hullult.
et siis auto ja tramm töötavad teraapiana 😛 isemoodi.
ja just tramm, troll ja buss ei ole nii head.
ning ilmselt enamik ei adugi, mis juttu ma ajan..
põhimõtteliselt kulutasin ma ühe terve nädalavahetuse ühele kiirele projektitööle. pidin tegelema asjaga, mida ma väga ei oska; mul jäi seetõttu üks koolitöö õigeaegselt esitamata, ei jõunud ühele koosolekule ning närveldasin hullupööra, et asi ikka valmis saaks.
kulud selle töö tegemisele jäävad katmata.
kas ma tahan kõik hetkel pikalt saata või tahan?
* – vabandage mu keelt
ma vihkan ummikuid.
… ja mitte ainult liikluses …
Kajakas viskas mind palliga. kui keegi on veel visanud, siis ei tea ma sellest midagi, sest ma ei loe muid blogisid kui neid, mis on mul google readeris.
igatahes. 7 tõde.
1. ma olen hullupööra väsinud ja tahaksin umbes jaanipäevani olla kusagil mujal. ning tagasitulles leida, et vahelepeal on kõik projektid lõpetaud kenasti ja kool ka. mul on absoluutselt kõrini sellest praegusest perioodist, mil mul on krooniline unepuudus.
2. ma eelistan vanni dushile ja saunale. ise käin teistele rääkimas, kuidas dush on säästlikum ja vedelen ise vannis. aga ma ei tee seda iga päev.
3. ma olen laisk ja mugav. ma teengi alati täpselt nii palju, kui just vaja on. no mingi nõme naiselik kohusetunne leiab vajalikku tegevust piisavalt. aga kui oleks võimalik, siis ma suudaksin ilmselt päris kaua elada nii, et vedelen päevad läbi voodis.
4. ma ei suuda oma vanematega koos elada. ma ei pea ka.
5. ma olen üsna rahul oma linnakorteriga. mingit maja linna taga põllurajoonis ei taha. päris maja päris maal oleks teine lugu, aga..
6. selleks olen ma liiga arg. tegelikult ma olengi hästi arg ja pelgan uusi olukordi ja inimesi. ma vihkan igasuguseid ametlikke telefonikõnesid ja võimalus mailida on mulle hea päästerõngas. aga alati ei ole see võimalik. ja nii kapitaalset elumuutust ma ikka kardan küll – maalekolimist mõtlen siis.
7. mu elus on olnud rohkem mehi, kui mulle tegelikult meeldiks. ma arvan, et mul on mingi oma sisemine kiiks või midagi ja seepärast see ongi nii. mingi sisemine ebakindlus, mis mingi ajani otsis mulle kinnitust, et mind tahetakse. nüüd ma lihtsalt vahin sellele ebakindlusele otsa ja .. ei püüa talle midagi tõestada. mis ei tähenda, et midagi muutuks.
viskan palli Sinisele, Maaraja perenaisele, Evule, Perfektsionistile, Triinule ja Asjadest kirjutajale.
Evu ütles ära.
ja kas nüüd keeratakse kella või? mis pidi? ma olen niigi väsinud, milleks seda jama veel vaja?
see ei ole esimene hala sel teemal siin. hetkel ei räägi sellest pikemalt, Päevalehest saab lugeda.
hiljem: ma püüdsin postkasti toppida toavõtit ja imestasin, mismoodi see võti täna nii suur on..