pulmakingiks telliti kinkekaarte. hea lihtne lahendus.
aga nõme ju lihtsalt ümbrikku panna. ja ajaga läks kitsaks. siiski õnnestus kiiruga mingi selline asi valmis nikerdada. ega ma liiga uhke just pole, aga no ikka parem, kui poenänn.
see hull nädalavahetus ühe kokkutuleku, ühe pulma ja ühe sünnipäevaga sai läbi. st, selle kohustuslikud osad, nädalavahetus kestab veel mõned tunnid.
aga ma hetkel ei viitsi muljetada, selline pärastlõunane unekas on. üldiselt oli positiivne.
kõhus keerab ikka natuke.
mingi laul, mis on mu elus olnud üle paarikümne aasta :O (ma olen nii vana, jah!)
vahel rohkem, vahel vähem. aga kusagil on see alati olnud.
ja ei tasu loota, et mind näeb Fishi-järgse Marillioni kontserditel. ei näe. ei ole nähtud.
küll aga näeb mind Fishi kontserditel.
ja konkreetset laulu kuulan ma vahel mõttes peaagu orkestreeringuna.. mina, nii mittemusikaalne kui ma olen!
tobe on ju rõõmustada mingite asjade üle, aga vahel võib juuu?
ma nimelt sain omale lõpuks mantli! ma kahtlustan, et see pole just päris-päris selline nagu unenäos, aga muidu on päris-päris see, mida mul vaja. muidugi, oleks tumehalli asemel punane, oleks veel lahedam – aga tumehall annab natuke rohkem mänguruumi. jah, see on secondhand. jaamaturg.
see pidi küll saatus olema, sest ma väga palju ei viitsi seal kaltsukaupmeeste juures sorada enam. pole neil hinnad eriti odavamad ka, kui secondhand-poodides ja mõnigi kord öeldakse hind ju näo järgi.
aga miskitmoodi ma sinna mantlite juurde trügisin, need polnud ju vahekäigu ääreski, vaid vastu putkat. ja see mantel hakkas mulle kätte. ja selga. ja kui müüja hinna ütles, noh, siis ei olnud suurt kõhklemistki. eriti, kuna istus nagu valatud. isegi poole kallimalt oleks kindlasti ära ostnud. ka kolm korda kallimalt 😛
mulle tehtud! mind ootas!
pikk. kamiir. kapuutsiga. kergelt taljesse. õige varrukapikkusega..
unenäod võivad vahel täide minna.
tänane õhtusöök oli vürtsikam, lõuna-ameerika mõjutustega. retsepti jagas ajakiri Toit&Trend Facebookis.
igal juhul sai hea ja soojendav.
ja värve tuunitud ei ole, lihtsalt jälle kunstvalgus 😛
ilma facebookita on retsept ka siin.
juhtus nii, et eile taheti mult välklampi laenuks. selgus, et täna on Decos ühe näituse avamine, kus oli vaja mõni pilt teha. kellaajaliselt täpselt siis, kui mu lapse trenn.
poetasin nii mokaotsast, et noh, ma võin välgu ära tuua ise, enne, kui NOPi istuma lähen. selle peale pakuti, et võin ju ka avamisel olla.
kuhu ma siis täna (põikega läbi kaltsuka, milleks-milleks küll sinna?!?; aga see on teine teema) läksin. teadmata, mis mind ees ootab.
ees ootasid iisraeli päritolu lätlase või siis vastupidi, fotod. nii et sobis mulle hästi.
nagu ikka, oli paremaid ja halvemaid, mõni meeldis rohkem ja mõni mitte niiväga.
veini ja küpsist sain ka.
aga autorist siis ka natuke. ta on Lätis sündinud ja kasvanud juut, kes omal ajal läks Iisraeli ära, aga siiani on tal Lätiga seosed. näituse orgunnis ka Läti saatkond.
ahjaa, nimi ka, Carmel Skutelsky. rääkis vene keelt, aga mitte inglise keelt. ja Carmel on mees, mitte naine.
üks pilt ka. kunstnikku siin pole, küll aga kolm fotograafi ja värvikas galerii perenaine. ning see vasakpoolsem on üks mu lemmikpilte 🙂
ma nägin unes, et helistasin ühe leitud telefoniga inimesele, kes teadis täpselt, kes ma olen ja kellega mina ei oleks üldse tahtnud rääkida, kui selgus, kes tema on. inimene, kellega reaalselt me teame teineteise olemasolust, aga teadlikku kohtumist-suhtlemist ei ole olnud.
ülejäänud öö möödus rahulikult.
välja arvatud see, et üldse ei tahtnud jälle tõusta.
