ma tean, et iga päev muudab meid ja alati võib öelda, et ma ei ole kunagi see, kes ma olin eile.
mõni päev muudab rohkem.
ma ei ole enam kunagi see, kes ma olin enne eilset.
aga mul on mingi kibe heameel, et sellest sassis-vassis puntrast üks tõene ots tuli.
Kuu: november 2009
noor lugeja
RM on nüüd raamatukogus lugeja. ise nõudis.
raamatukogus nõudis Kivirähku. hm.
temas on mingit potentsiaali 😛
hommikuunine
millal ma ikkagi selle kella seitsmese ärkamisega ära harjun?
olgu, eile tegin õhtul tööd ja olin kaua üleval. aga kui ma lähen ka varem magama, ikka olen hommikul loppis ja unine. ometi olen ma kunagi läinud tööle, hm, isegi kella kuueks, poole kaheksast rääkimata.
aga mingi aeg peaks ju ära harjuma ometigi!
tööviljakuse tõsmine? minu blogis?
teate, kes iganes tuli siia otsinguga, et ‘kuidas tõsta tööviljakust’, siis see siin on vale koht. tööviljakuse tõstmine on minu jaoks väga kauge teema. ma teen just nii väga tööd kui võimalik ja nii palju kui vajalik ja tüüpiline on, et kui on mingi pikemaajalisem asi, siis on mu töövõime kõige suurem 24h enne tähtaega.
ja tehtud saavad küll, seega võib tunduda viljakas.
aga tegelikult ei ole.
tõstke mujal tööviljakust 🙂
blogi seda küll ei tõsta 😛
(Facebook ka mitte, Orkutiga on asi kahtlasem, kuna see on nõrgem, kuigi eestlaste ja brasiillaste seas populaarne)
minu isadepäevalill
ma sain isadepäeva puhul pärastlõunal lille 😛
hommikused uudised olid, et ma olen vanatädi. hm. natuke aega juba.
vana arstiteema otsa
vot. viimase arstihala lõpetuseks: mingil õhtul õnnestus läbi neti saada number oma arstile. keegi oli ära öelnud ja oli selline üksik vaba aeg enamvähem sobival kuupäeval.
teiselt arstilt kustutasin end siis ära.
aga ikkagi ei ole see normaalne..
nokk ja saba
laps pidi terve olema, ainult söögiisu ei ole taastunud.
see-eest olen mina siuke pooletoobine nüüd.
majaunistus
eile sirvisin tööl rutiinselt ajakirju. oli kohe paar tükki sellist tulnud, mis kodu, sisustamist ja muid sellised asju puudutavad. käisin need juttis läbi ja jäi mõtlema.
kunagi, mitte väga ammu, meeldisin mullegi need lagedad ja vinged (neo)funkstiilis elamised-elamud. sest need üldiselt ongi päris vinged ajakirjades vaadata. ilmselt ka reaalselt, kui need niimoodi püsivad.
aga ma olen näinud päris mitmeid selliseid, kus (eriti väiksemate laste olemasolul) see mõju ei tule üldse välja. sest reaalselt lihtsalt ei ole seda puhast lagedat joont. ja ma saan aru muidugi, et kõik inimesed ei suudagi seda hoida.
seda veidram, et ma olen kunagi selles stiilis mõelnud. sest ma tean, et mina ei suuda.
aga võib-olla ma siis veel ei teanud seda ja arvasin, et küsimus ongi ruumis, stiilis, milleski muus, mitte minus?
viimased aastad on mulle sümpatiseerinud hoopis sellised hubased maamajad. vanemad kordatehtud majad. või noh, isegi ei pea maamaja olema (kuigi mu unistus lammastest on alles), aga lihtsalt sellised vanemad hubasemad majad, mida on korda nokitsetud, iseenda jaoks, rahulikult. kus keegi ei eeldagi, et kõik on kogu aeg ideaalses korras, vaid väike suvalisus käib asja juurde.
aegajalt ma satun ka sellistesse ja mul on seal hea olla.
ja ma mõtlen, et kuna ma olen ikka veel siin, kus ma olen, siis hoolimata mu soovist sellist tahta, ei taha ma piisavalt. ma ju leian praegu põhjuseid, miks mul seda ei ole (raha, töö, laps jms), nii et ju mu seesmised hirmud on veel soovist üle.
sest küll ma siis leiaksin need võimalused ka.
aga ilmselt on mõned eeltingimused veel täitmata, kusagil sügavamal.
ja alati peab ju olema mõni unistus..