niisiis.
ma olen juba tükimat aega kibelenud NOPi caesari salati järele. sest see on üks jube hea suutäis. kuna ma pole tegelikult caesaride spets, siis ma ei väida, et see on kõige autentsem, see on lihtsalt mulle kõige suupärasem proovitutest olnud.
täna lõi mul pähe, et ajaliselt olekski mul nüüd võimalus sinna minna.
muidugi aknast välja vaatamine seda mõtet ei soosinud. eriti arvestades veel seda, et miskipärast olin ma täna otsustanud mõnevõrra lühema seeliku kasuks, kui mu tavalised. nii et saapaääre ja seeliku vahel oli natuke ainult sukkpükstega kaetud pinda.
aga õue minnes ei olnudki kohe väga külm ja marssisin NOPi kohale. omal jalul, sest töölt on see sinna ilmselt kõige kiirem võimalus jõuda.
et siis leida, et uues menüüs polegi caesari salatit.
eksole, internett on ju nõrkadele ja pole ju vaja üle kontrollida, kas on või pole? milleks need menüüd ikka netti pannakse..
noh, kuna ma juba kohal olin ja paar asja korvi ladunud ka, siis vaatasin, et couscous on mingi popp teema ja võtsin siis lambavorstiga salati. nüüd ootab see õhtut. sest kohe ei taha ju süüa, see on minu mõnutunni jaoks ‘Kättemaksukontori’ ajal 🙂
toas hakkab juba soe ka 😛
P.S. kui keegi tahab näha kassi, kes on vahel koer, siis mu oma on just praegu selline. vähemalt seni, kuni ta on omale sobiva hulga tähelepanu kätte saanud.
Kuu: november 2009
valge ja must
niimoodi nad seal Riias Kalinini rajooni kunstituru lähistel vaatasid üksteist, augustikuus..
nõrgem sugupool?
ma ei saa aru, miks öeldakse, et naised on nõrgem sugupool?
füüsiliselt ehk jah. aga vaimselt kindlasti mitte.
kuigi, ausõna, isegi minusugune pealtnäha-feminist tahaks vahel hullupööra ka vaimselt nõrgem olla.
ei lasta.
sest vaata, mul ei ole seda võimalust, et ma ei oleks tugev. mul ei ole võimalust, et ma astun oma elust välja. mul ei ole sedagi võimalust, et läheksin vabatahtlikult paldiski maanteele ravile.
lapsega naine lihtsalt ei saa seda omale lubada.
ma lihtsalt pean elama.
ja keegi kurat ei kujuta ette, kuidas ma ei jaksa olla tugev ja valmis kõigeks, igal hetkel.
aga pean olema.
tõesti, viimasel ajal tunnen ma end hästi ainult oma kodus. oma voodis, oma diivanil, keras. kus keegi ega miski ei saa (peaaegu) minusse puutuda.
korjata vaikselt jõudu.
kallistada last, kuni veel saab.
või, oojaa, metsas, nagu 10 päeva tagasi.
kuhu lihtsalt ei jõua väga palju võnkeid linnast. kus käib piiratud ring inimesi. kus tsivilisatsioon on just nii kaugel, et on kaugel.
kus ma saan vabas õhus hingata.
ja mida aeg edasi, seda vähem keegi üldse näeb, et ka mina võin olla nõrk.
haige poja
õhtul palus laps omale pikki pükse jalga. veidi hiljem tahtis, et ma teda kraadiksin. õieti tundis..
magama läks pool tundi tavalisest varem, omal soovil. ja öösel tuli kurtma, et und ei ole, võtsin ta oma kõrvale siis.
hommikuks olin ma muidugi äratuse sisse jätnud, selle peale ärkas.
õhtused väsinud silmad on praegu paremad, aga otsaesine tuline. peaks vist uuesti kraadima, kuigi tegelikult ei ütle see kraad mulle suurt midagi. võinoh, ütleb, mingid numbrid. iseennast ma ka naljalt ei kraadi. enesetunne on ju selleks. ja lapse puhul on ju käega aru saada, kui on palavik (ning ka seda, kui on nii kõrge palavik, et peaks alla võtma) ning lapse oleku järgi aru saada, kui paha tal on.
vaatan aknast igatsevalt päikest.
augustiöö unistused
augustiöödes on tähed
kusagil kaugel kaugel
ja kannavad unistusi kuidagi lootusetult
laenates vahel mõne nagu
vana mängukanni
kuid hiljem mõeldes ringi &
küsides tagasi
nagu hakanuks kahju
ent sina ei saa joosta ema sülle nutma
& lohutust otsima
nagu lapsena
enam ei saa
augustiöö tähed pakatavad unistusest
millest nad ise ei teagi
mida nad heidavad sulle nii muuseas
isegi mitte sulle vaid
kusagile su jalge ette
& sina
pead neid leidma & püüdma hoida
& jääma nendest ilma
& jääma veel kord nendest ilma
ent ikkagi olema
tegema selle järgmise sammu
öö suunas
tahtmata teadmata tormates
& ikkagi ei kuule sa
augustiöö tähtedele
jäävadki need unistused
mida nad ise ei teagi
su järgmine samm on
juba kindlam
jälle kord on läbi
keskel on linn
must ja valge
seebikas on kehvades valgustingimustes veidi parem kui üldse mitte kaamera.
hommikukohvikud
kunagi ma ehk igatsengi
seda kõike muud
neid teisi hingamisi inimesi
muusikat tänavaid merd kasse kaugusi
homset naeru ja kastaniõisi
aga see ei ole täna
praegu võtaksin ma need
hommikukohvikud koos sinuga
vaataksin aknasse su selja taga ja
sulaksin hetke mida meil pole olnud