ma ei saa aru, miks öeldakse, et naised on nõrgem sugupool?
füüsiliselt ehk jah. aga vaimselt kindlasti mitte.
kuigi, ausõna, isegi minusugune pealtnäha-feminist tahaks vahel hullupööra ka vaimselt nõrgem olla.
ei lasta.
sest vaata, mul ei ole seda võimalust, et ma ei oleks tugev. mul ei ole võimalust, et ma astun oma elust välja. mul ei ole sedagi võimalust, et läheksin vabatahtlikult paldiski maanteele ravile.
lapsega naine lihtsalt ei saa seda omale lubada.
ma lihtsalt pean elama.
ja keegi kurat ei kujuta ette, kuidas ma ei jaksa olla tugev ja valmis kõigeks, igal hetkel.
aga pean olema.
tõesti, viimasel ajal tunnen ma end hästi ainult oma kodus. oma voodis, oma diivanil, keras. kus keegi ega miski ei saa (peaaegu) minusse puutuda.
korjata vaikselt jõudu.
kallistada last, kuni veel saab.
või, oojaa, metsas, nagu 10 päeva tagasi.
kuhu lihtsalt ei jõua väga palju võnkeid linnast. kus käib piiratud ring inimesi. kus tsivilisatsioon on just nii kaugel, et on kaugel.
kus ma saan vabas õhus hingata.
ja mida aeg edasi, seda vähem keegi üldse näeb, et ka mina võin olla nõrk.