mu blogisse oli tända tuldud otsinguga ‘libahundi öö’.
omalgi oli huvitav, et sellele oli vaste täitsa olemas.
esimesel hetkel mõtlesin, et ma tahaksin selle all midagi muud nüüd näha. aga siis lugesin ja sain aru, et kõik on just täpselt paigas. et ma võin ju midagi veidi muuta või lisada, aga tegelikult on kõik öeldud.
Kuu: august 2009
august
sügis hakkab kätte jõudma. lastesõimes maja taga on suvepuhkus läbi.
peale mu sünnipäeva ei ole enam heleroheline suvi. siis on kõik juba teistmoodi. ka valgus.
kuigi ma ei tea, kuhu see suvi sel aastal üldse mu jaoks jäänud on.
see oli kevadsuvi, kui ma istusin maja taga õues klapptoolil ja lugesin, lapsed sõitsid ratastega sealsamas. siis panin ma sellele suvele lootusi.
suvetõbine
keset suve mingi tatitõbi. üleeile hommikul oli kurk imelik, nüüd kaks päeva ikka üsna tõbine olla. teed ja rohud.
kas see on nüüd mõnest mu une-eelsest mereäärsest jalutuskäigust või sellest, kui ma reedel aina jahenevas õhus vihma kätte jäin.. ei tea.
või siis sellest, et kui on niigi kehv olla, on organism viirustele vastuvõtlikum..
tuba on lage ja materjalid ostmisel.
pilved
ma olen voodis pikali ja vaatan pilvi, mis kusagil teisel pool akent, puude ja majade vahel oma lakkamatut liikumist teevad.
täna on pilved hallikirjud ja moodustavad pigem mustreid, kui asju. vahel aga on nad asjad ja vahel loomad. täpselt nii, kuidas just on.
mulle meenus üks õhtupoolik, väga ammu. aastaaeg oli ilmselt sama, kellaaeg mitte.
istusime emaga meie suvila väikeses köögis ja vaatasime pilvi. siis olid need pehmed valged rünkpilved, pidevas muutumises vatitupsud. vaatasime ja arutasime, mida mingi pilv meenutab. tookord olid need pigem loomad ja inimesed, nagu rünkpilved ikka.
ma ei mäleta enam, kui vana ma siis olin. laps.
ma ei tea, miks see mälestus, selline tühine hetk, mulle korraga niimoodi meelde tuli.
mingi soojus ja rahu ja suveõhtu lõpmatus, kui kõik unistused on veel ees.
ja ma ei tea, mismoodi ma olen nüüd jõudnud siia, kus ma olen. mis on saanud sellest lapsest ja tema unistustest.
ja kas suudan mina pakkuda oma lapsele samasuguseid hetki.