Päev: 21. august 2009

ma laman võrkkiiges, loen raamatut. kusagil suriseb muruniiduk, lapsed mängivad eemal.
sirutan varvaid, kohendan patja ja leian, et see ongi mu suve kõrghetk. need paar tundi.
see suvi on kusagile lihtsalt kadunud.
Läti on endiselt Läti.
Valmiera ja Cesise vahel on mingi imelik tee ja raudtee, mis põimuvad (ehk ristuvad) üksteisega mingi mitu korda. kaardilt vaatasin, sama tee ja sama raudtee, mõlemad sinkavonka. miks nii, ei tea.
kaubanduskeskuses pole mingit masu näha. sain hambaharjale uued otsikud.
hoidsin täna üle pika aja pliiatsit joonistamise otstarbel käes. käsi ütles, et tunne tuleb tagasi. mitte kohe. fotokat ei hoidnud ma see-eest üldse mitte, kuigi oleks tahtnud mõnedki korrad.
aga ma olen roolis ja ma lihtsalt ei viitsinud autot seisma jätta.
mina ja laps. me saame temaga vestelda, kui ta just liiga väsinud ei ole. hommikul ei tahtnud ta kuidagi liikuma hakata ja ma olen temaga nõus: Marjasoos peaks kauem olema.
teel oli kohti, kus oleks tahtnud mitte mõelda. aga siis olingi juba kohal, päike oli endiselt kõrgel ja sandaalide kontsad autosõidust läbi. ma ei mõtle ka kunagi sellele, et roolis tuleb kanda teisi jalanõusid, millel on tugavad kannad. siis oli juba hilja.
‘ah, ma saan sinust aru küll’, ütles J.saaksin ma ise ka. või usuksin ometi, et kõik ongi nii lihtne ja mitte grammigi keerulisem. aga aina lihtsamaks muutub. vist.
uued värvid tulevad kõrvale. minu jaoks veel võõrad.
ma jõin veini ainult seepärast et ma lubasin. kavalalt kallasin enamuse teistele ära ja aina venitasin oma klaasitäit. õiget maitset nagu ei olnud. väsimus on ka niigi.
‘see ongi meie seljakott’, hõikab RM ja näitab autot. teised hoiavad naeru tagasi.
‘sa oled oma kleidi auto järgi valinud’, ütlesid mitmed. ei olnud, see oli täitsa huupi ja kogemata.
kooli alguseni on napp kümnekas.